ARVUSTUS: Injustice 2

Mul oli äärmiselt raske mitte soovida enda konsoolile sööta järjekorras teist Injustice saaga mängu. See on lausa ebaõiglane kui väga mulle meeldib DC universumi vaheliste tegelaste kaklusmängu kaanepilt.

Väga tumedates joontes kujutatud Superman, tumepunased vihast hõõgumas silmad, taustal lagunenud linn – justkui oleks tema see, kes on laastanud taamal oleva metropoli. Näeme ka kuldselt hõõguva rüü detaile ning Supermani logo, mis annab lootust, et NetherRealmi eelmise teose muserdava loo lõpp saab vähemalt Clark Kenti ja tema alterego jaoks natukene ilusama lõpu. Milline on aga Injustice 2 lugu tegelikult? Milline on tõeline õigusetus, mida jagatakse mängu 28 tegelasele?

Subjektiivselt öeldes pole ma veel kohanud ühtegi kaklusmängu, mille narratiiv oleks hästi ülesse ehitatud või mis pakuks tõsiselt kaasahaaravat lugu. Korduvalt komistavad analoogsed teosed sisutühja olemuse ning kiirustatud esitluse taha. Rutakas võitlejalt võitlejale hüppamine, kohutavad klišeederohked vahekommentaarid ning etteaimatav lõpp – see kõik mõjub nagu oleks tegemist pika mänguõpetusega. Siiski, olenemata kõikidest eeltoodud vigadest (ning võtteski seda mängu juhtkontrollide tutvustamisena), pole tegemist mängu rikkuva osaga, vaid pigem lõbusa alguspalaga – see on kui poksijate kaalumine, päev enne matši.

Lisaks eelnevatest Mortal Kombati mängudest ning Injustice: Gods Among Usist tuntud loopõhisest mänguviisist ja tavalistest (ning suurt innovaatilisust mitteomavatest) mitmikmängulaadidest, millel pikemalt ei soovigi peatuda, on arendajad tulnud lagedale ühe minu kaklusmängude lemmikuuendusega viimastel aastatel. Nad nimetavad seda Multiverse mängulaadiks ja see on loodud justkui minule. Kuna ma pole piisava püsivusega ning ka jätkusuutliku huviga, et õppida selgeks piisaval tasemel kaklemine tugevate „päris“ vastastega, hoiab Multiverse mind selle mängu juures huvitatuna ka hiljem. Uus mängulaad toob mängijateni erinevaid missioone, milles on varieeruvad ülesanded, handicapid või klauslid – see kõik tänu läbi alternatiivsete universumite rändamisele. Tegemist on justkui edasiarendatud versiooniga Mortal Kombat X’is leiduva „Living Towers“ mängulaadiga, kuid minule jäi viimases puudu preemia, mida tornide võitmise eest saime või pigem –  mida me selle eest ei saanud…

Seevastu on Injustice 2 toodud lisaks rollimänguelemente – karaktereid kasutades saab neid arendada, tõstes nende taset (millega kaasnevalt arenevad tegelaste tugevusnäitajad). Põhinäitajateks on tugevus, kaitse, vitaalsus ning erirünnakute tõhusus. Loomulikult on võimalik mitmikmängijate vahel toimuvateks mängudeks antud arengusüsteem välja lülitada. Lisaks lihtsale karakteripõhisele arengusüsteemile on lisatud mängu veel tohutu hulk erinevat varustust. Olgu selleks Batmani vöö, Jokeri relv või Aquamani kolmikhark, võimalused kohandada enda lemmikut mängu esialgsest 28 tegelasest on lõputud. Lisaks sellele annavad võidetud vidinad tegelastele erinevaid täiendusi. Multiverse on ulatuslikuim üksikmängijalaad, millega olen seni ühes kaklusmängus kokku puutunud. See on lihtsalt võrratu ja ootaksin midagi sama põhjalikku ning üksikmängijale suunatud erilisust kõikidest järgnevatest antud arendaja teostest.

Matšisiseses mängitavuses on samuti näha positiivseid arenguid. Võrreldes eelneva teosega on võitluskiirust silmnähtavalt tõstetud, mis tagab tunduvalt veenvama esitluse. Tagasi on ka Killer Instinct seeriast tuntud „elulati“ süsteem, kus (vastupidiselt traditsioonilisele kahele raundile) vähenevad elud kaks korda lati täies pikkuses. Samuti kohtume jälle karakteripõhiste erioskustega. Olgu selleks Green Arrow vibulask või Flashi oskus aega aeglustada, avastamisrõõm on suur igaühega neist. Trehvame taas ka supervõimeid, mis teevad hävingut vastaste eludele – siinjuures on jällegi väga nauditavalt esil  arendusmeeskonna fantaasia. Keskkonda kasutavad rünnakud, mõned blokeeritavad mõned mitte, on teinud võimsa tagasituleku. Võimalus matši jooksul korra, panustades enda supervõime punkte, taastada enda elusid on mind korduvalt rasketest olukordadest päästnud. Kõik eelnevalt tuntud ning ka lisandunud võitlusviisid on igati teretulnud ning vahest isegi värskendavad.

Kui Multiverse ning võitlussüsteem on personaalselt mu lemmikud, siis kaks enim pettumust valmistavat märksõna on heli ning pilt. Graafiliselt on mäng edasiarengu teinud, kuid siiski karakterite matšisisesed näod on nõrgad või lausa silmahakkavalt kehvad. Kui mängu keskkond on üsna tugevailmeline ning areenide detailsus rahuldav, ei ole siiski mängu väljanägemine (vähemalt minu Xbox One’i peal) midagi erilist ning pigem kirjeldaksin seda tänaste võimaluste juures kehvemapoolsena. Audioalased puudujäägid on siiski mind enim häirivad. Nõrk häälenäitlemine, kohati „pannitagumist“ meenutavad heliefektid ning olematu muusika – kõik see paneb mind kuulama pigem kõike muud kui seda mängu (ei juhtu just tihti, et pigem kuulan naabrite kasside pulmasid). Ahjaa… ära ei tasu unustada stereotüüpseid hüüdlauseid stiilis „I shall beat you up!“, koheselt peale seda, kui mitmetonnise gorilla rusikas on lõualuust viimsegi hamba pühkinud. Halb, väga halb.

Ometigi on Injustice 2 sulaselge edasiminek esimesest osast ning rollimängudele omased lisad ja mängulaad ning edasiarendatud võitlussüsteem teevad selle minule tunduvalt mängitavamaks kui esimene osa või viimane Mortal Kombat. Kui välja jätta muljetavaldamatu graafiline pool ning äärmiselt nõrk mänguheli, on raske leida suuri edasisi vigu mängu juures. Peale küsimuse: „Kus on Lex Luthor?“ (ning selle ilmselge vastuse: „Ta tuleb alla laetavas lisapakis!“) ja fakti, et mängu mängimiseks pean enda Spotify Premiumi taasaktiveerima, on tegemist väga hea ning uskumatult palju sisu pakkuva teosega.

Lõpetame selle teksti kohustisliku tsitaadiga: „I am Batman…“ ja nõjatume „Mute“ nupule.