ARVUSTUS: Dead Cells

Maikuu alguses ilmus Steami Early Access keskkonda viimase aja üks parimaid rogue-lite tüüpi mänge nimega Dead Cells. Aga mis eristab seda teost teistest sama žanri esindajatest ja mis see rogue-lite üldse on?

Hiljuti mängisin Strafe’i, mis on üksikisikuvaates tulistamismäng ja arendajate sõnul ka rogue-lite. Ma ei olnud selle võrdlusega nõus.

Termini rogue-lite kasutuselevõtu põhjustas 2013. aastal ilmunud 2D-platvormer Rogue Legacy. Selle teose eripäradeks oldi mitte ainult pidev surm ja keskkondade juhuslik loomine, vaid ka viisakas võitlussüsteem ja tervet mängukogemust läbiv meta-aspekt, kus mingit osa kogutud kullast sai peale igat surma kasutada relvade või võimete parandamiseks. Cellar Door Games, Rogue Legacy arendaja, rakendas kõiki neid faktoreid oma mängus väga hästi, mistõttu nautisin Rogue Legacy’t kümneid tunde. Strafe’is olid lood vastupidised ning mäng muutus kiiresti igavaks.

Dead Cells võtab kõik, mis Rogue Legacy heaks tegi, ning ehitab sellele peale lisakorruseid (olgu öeldud, et mängu arendaja Motion Twin ei ole Cell Door Gamesiga kuidagi seotud). See ei ole ainult mõnus 2D-platvormer, vaid omab ka väga korralikku võitlussüsteemi, mis ilmselgelt võtab inspiratsiooni Souls-like mängudest (Dark Soulsi seeria, Bloodborne jne). Karakteri liikumine on sujuv ja piisavalt kiire, hüpped täpsed ning löögid, sõltuvalt relvast, kaalukad. On olemas ka kurikuulus põikveere ehk dodge roll, mille lühikese kestvuse ajal on mängija võitmatu.

Kõige huvitavamateks elementideks mängus on aga relvad, võimed ja nende modifikaatorid. Mängijal on kaks põhilist võitlusvahendit ning kaks võimet. Siinkohal tuleb sisse mängu meta-aspekt – relvade ja võimete kogumine ja paremaks muutmine. Dead Cellsis kogutakse kahte ressurssi: kuldmünte ja „rakke“. Müntidega saab ühe elu jooksul osta relvi ja tervist/võimsust tugevdavaid lehekülgi ning rakkude abil on võimalik „aktiveerida“ uusi võitlusvahendeid (mille sinikoopiaid võib vahel vaenlastest välja lennata) või ka võimendada juba aktiveeritud asju.

Igal võitlusvahendil võib olla kaks muutujat, mis tihtipeale täiendavad mingi teise relva toimet. Nii on näiteks mängijal vaenlasi põlema panev granaat ning mõõk, mis teeb 100% lisavigastusi põlevale vaenlasele. Või hoopiski lõks, mis püüab vaenlase kinni ning laseb samas välja ka toksilist gaasi, surnud vaenlasest hüppavad välja aga väga armsad vaglad, kes hakkavad teisi kurjameid sööma. Olen Dead Cellsi mänginud üle 15 tunni ning see on siiamaani lõbus, sõltumata sellest, et mängu ei ole veel lõpuni tehtud ning et ma kogu aeg surma saan. Erinevate võitlusvahendite ja nende modifikatsioonide kombinatsioonid sunnivad proovima uusi mängustiile iga uue eluga, samas pärast igat surma on tunda ka meta-progressi, ehk leitud või aktiveeritud relvad ja võimed lisanduvad suurde arsenali, tihtipeale kergendades raskemate maailmade ja bosside alistamist.

Muidugi ei ole antud teos ideaalne, isegi võimsa arvuti peal kohtab tihtipeale ebastabiilset kaadrisagedust. Samuti on hetkel terve mängu peale vaid kolm „õiget“ bossi, kuigi on olemas nn. eliit-koletised, kes on teistest tugevamad. Ometigi on tegu väga ergutava ja visuaalselt kena projektiga, mis on küll veel arenduses, kuid näitab juba väga suurt potentsiaali. SteamSpy andmete järgi on mängu ostnud umbes 250000 inimest, mis on väikese indie-ettevõte puhul kõva saavutus.

Dead Cells on hetkel Steamis saadaval hinnaga 16,99€.