Leho mängis augustis… zombitulistamisi

Ma pole kunagi zombinduse austaja olnud, kuigi nendin, et head meelelahutust on antud teemaga võimalik luua. Zombisid sisaldavatest mängudest on mu senine parim kogemus olnud Deadlightiga. Nagu Stenigi, vaevab ka mind krooniline ajapuudus, aga augustikuu lühikese mänguaja pühendasin paarile kolmanda isiku vaates zombitulistamisele.

Pound of Ground

Teab keegi seda mängu? Kas aitab, kui ütlen, et see on järg Evil Days of Luckless Johnile, mis omakorda kodumaal omab nime Žhavé léto 3 ½ ja on kolmas osa 90ndatel ainult tšehhikeelsele Horké léto seiklusseeriale? Okei, Tšehhi videomängunduse ajalugu pole ehk mainstream teadmine, et aga mingit seost möödanikuga leida, siis ääremärkuseks, et Pound of Ground tehti Centauri Productionsi poolt, kes vorpis valmis ka eelmise aasta aprillis Level1s üle vaadatud AlternativA.

Oleks Pound of Ground ilmunud aastal 2008, nagu algselt lubati, oleks see eelosa tuules mul ehk juba ammu mängitud, sest oma mälestusi lugedes näen, et Evil Days of Luckless John oli vähesele lihvile vaatamata päris lõbus. Kuid Pound of Ground jõudis ingliskeelsena välja (vist) aastal 2010 ja siis ei mahtunud see enam mu kavasse.

Oleks mängu 2008 turulepääsemine plaan õnnestunud, olnuks ta üks teerajajatest zombipopulaarsuse algatanud mängulaine seas. Tõsi, aasta viimases kvartalis oleks see ikkagi nurka surutud Left 4 Deadi, Dead Space’i ja zombilaadiga Call of Duty: World at Wari poolt, kuid mäng olnuks kaardil. Siiski on ka hilinenud Pound of Groundis märkimisväärsust. Ma ei suuda praegu meenutada ühtegi varasemat avatud maailmaga arvutil ilmunud zombimängu. Kui mitte esimene, siis esimeste seas oli Pound of Ground küll, edestades aastatega liivakastikaid State of Decay, DayZ, 7 Days to Die ja teised. Dead Rising oli küll juba olemas, kuid siis veel ainult konsoolidele. Aa, samuti on siin mängus zombide augustamiseks amb – enne kui see klišeeliseks muutus.

Kahju ainult, et Pound of Ground täielik jama on. Mängitavus pole kuigi voolav ja müstilise rohelise udu jälgi ajav lugu on totter. Absurdihuumor paugutab naelapeast kaugelt mööda, käsikiri ja häälnäitlemine on kohutavad ja kolmemõõtmeline maailm kole. Ka stabiilsus Windows 10 all on puudulik – mäng jookseb salvestades-laadides alatasa kokku. Missioonide täitmise kõrval pole muud teha, kui autoga kõrbes elavaid surnuid taga ajada. Siiski tegin mängu läbi, lootes kogu aeg, et kohe muutub see nii halvaks, et saab heaks.

See aeg jäi tulemata.

Zombie Army Trilogy

Koostöömängu Zombie Army Trilogy sünnis on suhteliselt kindlalt süüdi Call of Duty, mis enne Zombie Army tulemisi oli juba kolme mänguga alates World at Warist tõestanud, et koostööna natsizombisi tümitada on äge. Poolnaljaga võiks öelda, et Rebellion Developments tegi oma natsizombide mängud, sest nad ei saanud seda teha Call of Duty: World at Waris. Teatavasti tegi tolle mängu Ameerika Ühendriikite stuudio Treyarch, aga PlayStation 2 versiooni Call of Duty: World at War – Final Fronts Ühendkuningriigi Rebellion Developments. PS2 World at War versiooni zombiosa aga ei lisatud.

Zombie Army Trilogy on tegelikult sarja kolmas väljalase. Peale Sniper Elite V2 ilmumist võtsid Rebellion Developmentsi kutid Sniper Elite’i mootori ja mängitavuse ning pistsid natsizombi-apokalüpsise nahka. 2013. aastal suudeti lausa kaks mängu välja lasta – Sniper Elite: Nazi Zombie Army ja Sniper Elite: Nazi Zombie Army 2. 2015. aasta Zombie Army Trilogy koondab ühe mütsi alla esimeste osade kampaaniapeatükid ja lisab veel ühe, ka on varasemaid lihvitud. Vanemate põgusa proovimise järel täheldasin vähemalt kasutaja- ja graafilise liidese parendusi (nt. jalalöök eemaldab maaslamava zombi pea, relvastuseseisu info on ülevaatlikum jne).

Igas peatükis on viis suurt kaarti. Kahes esimeses, monotoonsemas osas, on ka mõned Sniper Elite’ist tuttavad paigad. Parim (kuigi ka raskeim) on uusim, kolmas peatükk. Mitmekesisematel kaartidel on rohkem uusi keskkonnalõkse, zombitüüpe, lisaülesandeid ja lisaks mõned abivalmid arvuti poolt juhitud sõbrad, kes ka kõnelevad. See muudab mängu olustikku suurel määral – kui enne tundus, et olin pea ainuke inimene zombiarmee keskel, siis nüüd lohutab teadmine, et ma pole selles põrgusupis üksi ja üksteise aitamine on edulisem. See käputäie kõrvaltegelaste mängu toomine on lihtsalt sõrmeotsaga maitseaine lisamine, aga üksi mängides mõjub too väike emotsionaalne lisanüanss üllatavalt tugevalt. Endiselt on mängu põhiülesandeks muidugi zombide laineid purustada. Mitmekesi mängides (milleks teos tegelikult loodud) on alternatiivmineviku lugu Hitleri ja tema okultismi mängukannide pihuks ja põrmuks tagumisest muidugi kõrvaline.

Tulnuna Sniper Elite 4 luuramist nõudvatelt väljadelt, on zombimängus vajalik kiirem mängutempo sama mehaanikaga võõrastav. Paari tasemega sain asja siiski käppa ja vahepeal oli isegi päris vahva, eriti arvestades, et selline õudukalik atmosfäär mind üldiselt ei köida.

Lühikest aega proovisin Zombie Army Trilogy’t ka koostöös mängida, kuid kokkuvõttes oli minu jaoks tegemist soolokogemusega ja nii on võimalik, et ma ei saanud mängust kätte seda, milles ta parim on. Sellegipoolest sai mürgeldada ja halb see polnud.