Leho mängis septembris… koostööga tulistamismängude kolmandaid osasid

Käesoleva dekaadi alguses sai hoo sisse tulistamismängudele koostööosade lisamine. Olin seda aastaid oodanud, aga kui see laine lõpuks hoo sisse sai, olid mu võimalused seda seltskonnaga harrastada väga ahtaks tõmbunud. Nii jäid paljud sellised mängud paremaid aegu ootama. Ajad pole eriti paremaks läinud, kuid võlusin siiski mõned koostöölaadiga tulistamismängud lõpuks oma arvutiekraanile.

Algne plaan oli keskenduda kolmele kolmandale osale aastast 2011 – Battlefield 3, F.E.A.R. 3 ja Serious Sam 3: BFE. Viimane aga praegu ei isutanud ning vahetus hoopis ühe 2012. aasta kolmanda osa vastu – Far Cry 3. Kui ma jaanuaris kolmanda isiku vaates tulistamiste kolmandaid osi uurisin, osutus üks neist väga mõnusaks ajaviiteks. Õnnetuseks ei ole ma aga ühegagi kõnealustest mängudest päris rahul.

F.E.A.R. 3

F.E.A.R. 3 on üks neist paljudest märuli- ja tulistamisseeriate kolmandatest osadest, mis on valminud oma sünnistuudiost väljaspool (suurepärasteks näideteks on Call of Duty 3, Soldier of Fortune: Payback, Max Payne 3, Mafia III, Lost Planet 3, Batman: Arkham Origins, Postal 3 jt). Kõikide nimetatute puhul võeti eelnevate osadega saavutatud lati kõrgusest kolmandaga suund madalamale. F.E.A.R. seeria ohjad andis Warner Bros õiguste omajana Day 1 Studiose kätte ja sügavikku sukeldusid ka nemad.

F.E.A.R. 3 on iseloomutu ja hallist massist eristumatu paranormaalsete õudussugemetega üksikisikuvaates tulistamismäng. Keskkonnad on ammu läbileierdatud, varjumissüsteemiga ja taastuva tervisega kahe relva kaasaskandmise mängutehnika kulunud, mittekena pilt käekirjatu ning heli ning muusika omapäratu.

Kampaania on läbitav esimese F.E.A.R.i Point Man nimetust omava sõdalasega, kel kiired refleksid. Vahevideotes kaasa töllerdav kummitusvend, kes esimeses osas kuuli silmade vahele sai, proovib loole mingit draamat lisada. Kui Point Maniga mäng läbitud, saab sama igavat rada tallata ka tema kurja vennana. Fetteli-tüübina on mängitavus võibolla alguses karvavõrra isegi vaheldusrikkam, sest saab hõivata pahade poiste kehasid, kuid ühe triki ponil aegub seegi trikk varsti.

Teisele F.E.A.R.ile sarnaselt saab vahepeal mechade toolis istudes kaost külvata, kuid ka see pole midagi erilist. Aga ometi oli F.E.A.R.is „see eriline“ kunagi olemas – naelapüss. Kes mäletab esimest osa, see teab, millest räägin. Aga nüüd antakse seda kasutada vaid üksikutel kordadel ja ka siis pole see riistapuu enam nii lõbus.

Koostööviisis saavad kaks mängijat eri rollides olla ja juures on ka väike statistiline võistlusmoment, kuid mäng on nii nüri, et vaevalt, et ma tollele mängulaadile käed külge panen. Mitmikosa kaardid on samuti 1999. aasta Unreal Tournamenti algajate fännikaartide tasemel ja nii ei leia ka mina mängul mingit päästvat õhumulli, mis seda uppumast oleks päästa võinud.

Battlefield 3

Oma memuaaridest loen, et Battlefield: Bad Company 2 oli päris lahe. Tiba rohkem kui poolteist aastat sellest hiljem, 2011. aasta lõpuotsas ilmunud Battlefield 3 kampaania on aga… leige. Järjekordne lamba moodi kappav „Call of Duty on popp – teeme kõik nende moodi!“ kloon. Lühike ja huviäratamatu looga ameerikaraudteelik koridori-lõbusõit militaristidest, kes ajavad kaasaskantavaid tuumakohvreid taga Lähis-Idas ja… kuskil mujal ka. Blackopsilik ülekuulamise telg, modernwarfareilik venelase saabastesse astumine, tuumaplahvatuse vaatamine… kõik on laenatud. Okei, võrdväärset hävituslennukiga uperpallitamist CoDis vist selleks ajaks veel polnud aset leidnud, aga tankide omavaheline kõmistamine meenutab kangesti Call of  Duty 2 kõrbelahingut. Et pidevad pettumused liiga nõrgaks ei jääks, on inimpeletuse tugevdamiseks lisatud liiga palju välksündmusi. Ka mina ei salli neid. Graafika on tänaseks mõnevõrra aegunud, kuid halb pole. Küll on aga pimestava tolmu ja valguse efektiga liiale mindud.

Ja siis koostööosa. Selle tööle saamine on EA vahevara Battlelogi vigasuse tõttu närvesööv ja absurdne. Surusime sõbraga hambad kokku ja lõpuks õnnestus ühenduda. Aga ka mängitavuses ei võta koostöö kogemusteta mängureid avasüli vastu. Esimese missiooni lõpetasime. Vaimustust ei tekkinud. Teisel kaardil peab kopteriga lendama, aga mängugravitatsioonist meie oskused ilma igasuguse eelneva õppeta üle ei ole. Lõbu ammendus kiirelt ja kahtlane, kas ma kunagi Battlefield 3 veel koos sõbraga mängin.

Tahaks öelda, et Battlefield 3 on tüüpiline kaasajaline sõjatulistamine, kuid see oleks liiga pehme. Üksikosa on hale Call of Duty matkimine, mis pole ka eriliseks treeninguks mitmikosale ja üleüldse võis ka DICE’i arendajatel oma EA ülemuste taktikepi all mängu üksikosa sellisel kujul piinlik teha olla. Nii et Battlefield 3 on siiski juurtele sobivalt võrgutulistamine. Võrgulahingute kohta aga ei oska ma midagi öelda – ma pole tänapäeval eriline mitmikosamängur.

Far Cry 3

Far Cry 3 vastu on mul kahetised tunded. Mulle meeldib märul ja võimalus läheneda oma ülesandele kuidas tahes: luurates, snaiperdades või kuule pritsides. Saared on ka kenad ja mitmekesised. Peale rikkaliku floora ja fauna on see täis koopaid ja ka inimtekkelise kultuuri kiht on paks – arhipelaag on täis põlisrahvaste ehitiste varemeid, Teise maailmasõja betoonrajatisi, kaevandusi, tööstusi ja asulaid. Aga mulle ei ole karva mööda liiga sünge ja psühholoogiliselt häiriv lugu. Ning mängumaailm on minu maitse arvates liiga suur ning tegemist liiga palju. See venitab mängu liigselt aeganõudvaks ja tüütavaks. Ja kasutajaliides on pehmelt öeldes kohmakas. Ning need paganama välksündmused!

Aga mängu põhiasi (mängitavus) on hea. Taimekogujat ja imerohtude tegijat minust ei saanud, kuid maadeuurija ja verejanuline killer küll. Üksikosa jääb meelde pigem positiivsena. Aga koostööosa juba ununeb. Tegime selle kahekesi küll läbi, kuid koridoripõhine kulgemine ja sobimatud võistlemise vaheosad pole farcrylikud. Ka pole need kuigi kütkestavad. Mäng poleks midagi kaotanud, kui see linnukese kirja saamise pärast lisatud koostöölaad välja oleks jäänud.