ARVUSTUS: The Evil Within 2

2014. aasta The Evil Within oli õudusmäng, mis tekitas palju lahkarvamusi – mängu luupainajalik ja õudusunenäolik abstraktsus ning brutaalne raskusaste said nii kiidusõnu… kui ka palju kriitikat. Nüüd on meieni jõudnud The Evil Within 2, mis mitte ainult ei too fännidele uue põneva järjeloo, vaid on teinud eelmise osaga võrreldes mängitavuses piisavalt muudatusi, et võita tagasi need, kellele esimene mäng ei meeldinud.

The Evil Within 2 räägib taaskord Sebastian Castellanosest. Pärast eelmise mängu sündmusi on meest tabanud meeleheide: teda ei paina mitte kõigest eelnevalt kogetud õudused, aga ka tragöödiad, mis leidsid aset tema elus ammu enne mänguseeria algust. Sebastiani tütar Lily hukkus tulekahjus ning meie peategelane süüdistab selles ennast. Ta on murtud mees, kuni temaga võtab ühendust salajane korporatsioon Mobius, kes oli osaline ka esimese osa sündmustes. Nende sõnul on Lily elus ning Sebastianil on võimalik end lunastada.

Tema missiooniks saab tütar leida, kuid see ei ole nii lihtne, kui arvata võib. Esimese mängu tegevus toimus tervenisti ühe psühhopaadi teadvuses, kuhu Sebastian sisestati läbi STEMi-nimelise masina. Sel korral on Mobius loonud aga uue masina, mille tuumaks on Lily. Kuna tüdruku teadvus oli nagu puhas leht, lõi korporatsioon sinna kujuteltava väikelinna Unioni, kus elavad kõik, kes on STEMi sisestatud. Lilyga on aga kontakt kadunud ja Sebastian peab ta kollektiivse teadvuse seest üles leidma, et vältida tütre ajusurma. Kuna tuumaga on ühendus katkenud, on ka terve Union kaoses – linna erinevad osad eralduvad teineteisest, vahel hõljudes üksteise kohal, linnaelanikud on muteerinud zombilaadseteks olenditeks ja muudeks õudusteks, ning paar tugevama teadvusega STEMi sisestatud inimest on endale saanud tohutu hulga võimu, muutudes justkui jumalateks.

Mängitavus sarnaneb seeria esimesele peatükile, koosnedes peamiselt mängukeskkonna uurimisest, hiilimisest ja tulistamisest. Mitu elementi eelmisest osast on aga palju siledamaks lihvitud. Juhitavus on tehtud tunduvalt paremaks – Sebastiani sihtimine ja liikumine on palju vähem kohmakad kui need vanasti olid. Ka hiilimine on saanud lisatähelepanu, lisades paar uut manöövrit, nagu võime end ühe nupuvajutusega seina taha peita. Üle on vaadatud ka mängu raskusaste – esimene The Evil Within oli väga raske, aeg-ajalt isegi ebaaus ning frustreeriv. Teine peatükk on lahti saanud peidetud lõksudest ning ühelöögilistest surmadest, tehes temast palju ausama väljakutse.

The Evil Within 2 on ausam ka vallas, mis mängis suurt rolli kõigest esimese teose alguses – ressursside haldamine ning kogumine. Eelmises osas oli Sebastianil oma inventaris võimalik kogutud esemetest luua ainult laskemoona oma ammu jaoks. Amb on olemas ka teises osas, kuid nüüd võib luua laskemoona kõikidele relvadele. Mängija saab samuti koguda taimi, millega elusid taastavaid esemeid luua, varuosi, millega saab relvi võimsamaks teha, ning rohelist geeli, millega saab Sebastiani enda atribuute tõsta. Seda saab kõike teha kas erinevates varjupaikades, mis leiduvad Unionis, või Sebastiani inventaris (viimase puhul on kõikide asjade loomine tunduvalt kulukam).

Ressursse on palju ning nende leidmisele lisab raskust The Evil Within 2 uus mängukeskkonna stiil. Esimese peatüki missioonid olid lineaarsed, kuid Unionis on võimalik mängijal linnaosi uurida nii, kuidas ta soovib. On valida, kas minna väheste ressurssidega peamissioonides edasi või otsida läbi kõik kõrvalised alad, kus võib peituda kas suur saak või veelgi suuremad koletised. Uues avatud keskkonnas on ka mitu kõrvalmissiooni, mis pole kõigest rahuldust pakkuvad oma auhindade tõttu, vaid ka tänu oma loovusele ning lugudele.

Ressursside haldamine on vaid ainult üks tahk The Evil Within 2 raskusest. Resursside nappus teeb mängija haavatavaks, kuid see ei omaks tähtsust, kui mängukeskkond poleks ohtlik. Union on aga just seda, olles nüüd koduks igasugustele koletistele, kes nõuavad kas nutikat lähenemist või väga palju kuule. Kuigi nad enam ei tapa Sebastianit ühe löögiga (nagu paljud vaenlased esimeses osas) on nad siiski väga agressiivsed ning surmavad.

The Evil Within 2 ei tundunud kordagi ebaus ning on seega tabanud vägagi kuldse kesktee – arvustuse jaoks sai mäng läbitud Nightmare raskusastmel, mis andis just parajas koguses ressurrsse, et hakkama saada, kuid samal ajal sundis mängijat mõtlema. Kuna Sebastianil ei ole piisavalt kuule, et iga vaenlane maha lasta, peab hoopis mängukeskkonda enda kasuks ära kasutama ning valima ettevaatlikult, millal rünnata ja millal hiilida, millal võidelda ja millal joosta. Soovitan antud raskusastet kõigile, kes esimese The Evil Withini on läbinud. See pakub piisavalt väljakutseid ning pinge ei kao isegi loo lõpptundidel. Uustulnukate jaoks on valikus aga ka kaks madalamat raskusastet.

Union on mängu keskne asukoht, kuid mitte ainus paik STEMis. Nagu sai mainitud, paar tugevama teadvusega inimest on endale haaranud tohutul hulgal võimu ning kasutavad seda, et oma fantaasiaid realiseerida. Kahjuks on antud isikud psühhopaadid ning aeg-ajalt tiritakse Sebastian just nende teadvusesse, kus saabki näha, mis toimub nende häiritud mõttemaailmas.

Näiteks liigub STEMis ringi sarimõrvarist fotograaf ja kunstnik Stefano Valentini. Tema leiab, et inimese suremise hetk ei ole mitte ainult ilus, vaid ka kunstipärane ning STEM on andnud talle võimaluse oma „kunsti“ vabalt luua. Mängija näeb tihti Unionis tema kätetööd – inimesi, kes on tema poolt mõrvatud ning pandud aegluupi oma surmahetki lõpmatuseni läbi elama. Sebastian tiritakse ka Unionist Stefano fantaasiasse, ehk suurde, kõhedasse ja morbiidsesse galeriisse, milles tema on kuraator ja mängija on külastaja.

Stefano on vaid üks psühhopaatidest, kellega peab mängus tegelema. Sellele lisaks painavad Sebastianit tema enda mälestused esimese mängu sündmustest. Need manifesteeruvad ka uues STEMis ning tihti transporditakse Sebastian tagasi esimese mängu hullumajja, et oma traumeerivat minevikku läbi elada. Just nendes luupainajalikes keskkondades muutub The Evil Within 2 palju lineaarsemaks, klaustrofoobilisemaks ja hirmuäratavamaks.

Mängu graafika on vapustavalt hea ning seda kõike toetab fantastiline visuaalne stiil. Unioni igapäevaseid osasid kasutatakse väga efektiivselt, et luua kontrasti STEMi grotesksemate nurkadega. Graafika detailsus ja valgustus annavad osadele mängukeskkondadele justkui fotorealistliku välimuse. Audiotasandil on kõik tipptasemel. Muusika ning ähvardavad helid kindlustavad, et mängijal on iga samm nii hirmus kui võimalik.

The Evil Within 2 on ideaalne näide ühest heast järjeloost. Ta pole kõigest fantastiline mäng, aga ka teine peatükk, mis saab lahti esimese osa vigadest ning arendab selle tugevamaid külgi. Sebastiani teekond läbi põrgu oma tütreni on ligi 20 tundi pikk ning selle vältel suudavad STEMis paiknevad erinevad keskkonnad, olgu selleks Unioni linnake või sarimõrvarite teadvused, püsida pingeliste ning õudsatena.

Kui on soov kogeda mängu, mis pole kõigest hirmu tekitav, aga ka kaasahaarava loo ning mängitavusega, on aeg muretseda endale The Evil Within 2 ning siseneda teadvuse kõige pimedamatesse nurkadesse.