ARVUSTUS: Need For Speed Payback

23 aastat tagasi pani Electronic Arts alguse ühele pikima ajalooga mängufrantsiisile – Need for Speed. Arvestades, et seeria on suuremat vahet pidamata üllitanud 23 „suurt“ mängu, on üsna mõistetav, et alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud.

Sellest olenemata on Need for Speedi seeria meile pakkunud selliseid ikoonilisi võidusõidupärleid nagu Need for Speed III: Hot Pursuit, Porsche Unleashed, Underground ja Underground 2 ning Most Wanted. Peale viimati mainitud, 2005. aastal ilmunud Need for Speed: Most Wantedit hakkas aga seeria alla käima. 2009. ja 2011. aastal proovis Slightly Mad Studios kätt võidusõidusimulaatoritega, mis kandsid vastavalt nime Shift ja Shift 2: Unleashed. Mängud jäid kahjuks sama geneeriliseks, kui nende nimed. Unustamist väärt olid ka kõik järgnevad teosed The Run, Most Wanted (2012) ja Rivals.

Kui aga EA Gothenburgist välja arenenud Ghost Games stuudio sai 2015. aastal käsu minna tagasi seeria edukamate juurte juurde (loe: Underground), olid paljud seeria austajad pehmelt öeldud erutatud. Paar aastat tagasi ilmunud Need for Speed polnud küll pettumus, kuid subjektiivselt ei vastanud 8. generatsiooni konsoolimängude ootustele. Kaheldav füüsikamootor, päeva-öö tsükli puudumine, kohustuslik netiühendus ja legendaarselt kehv näitlemine. Samas ei olnud kõik kehvasti – mäng nägi suurepärane välja, sõidukite modifitseerimine oli võrratu ning tegevusi täis avatud maailm pakkus piisavalt tegevust. Seega oli seeria 2015. aasta väljalase samm õiges suunas, kuid seda mõningate mööndustega.

Tänavu 10. novembril ilmunud Need for Speed: Payback hirmutas esmapilgul järjekordse kohutava nimevalikuga. Mängust ridamisi ilmunud õrritavad treilerid tegid üsna pea selgeks, millist narratiivi omava mänguga on tegemist ning inspiratsiooniallikate leidmiseks ei pea kaugele vaatama – põhimõtteliselt võib võtta ükskõik millise The Rocki ajastu „Kiirete ja Vihaste“ filmi ning süžee tulemuseks on Need for Speed: Payback. Järgneb hulk geneerilisi nimesid, asukohti ning tegevusi. Mängija astub valgemast valgema Tyler Morgani kingadesse, kelle kamp koosneb veel Sean McAlisterist, Jessica Millerist ja Ravindra Chaudryst. Kõigi nelja tegelase puhul klõpsutavad mängu kirjutajad kõikide stereotüüpide nuppe vihasemalt kui esmakordselt kaklusmänge mängiv poisiklutt.

Tyler, kes peab ennast maailma kõige paremaks autojuhiks, on täiesti harilik tukaga ülbitseja (selline, kelle leiame ükskõik millisest Hollywoodi noortekomöödiast), Sean McAlister on aga Londonist emigreerunud mustanahaline libekeel. Tunda on, et ükski mängu stsenaristidest pole kunagi Texasest välja saanud, sest vestlustes kõlab justkui Sean oleks vaesest ning räpasest Euroopast Ameerikasse unistusi otsima tulnud. Mängitavate tegelaste nimekirja lõpetab Jess – ülbe blondiin, kelle igast lausest ja tegevusest kiirgab läbi soov ennast tõestada puhtalt seepärast, et tegemist on naisega. Gängi viimane (mittemängitav) lüli on aga pärit Indiast ning kannab nime Ravindra, lühendatult Rav. Võiks öelda, et Rav on kõige paremini kirjutatud ja ka häälnäideldud tegelane, kuna paistab välja kõige usutavam. Tõele au andes on tegemist tagaplaanil oleva karakteriga, kellel on narratiivis täita vaid minimaalne roll.

Mängu lugu rullib lahti halvasti lõppenud Köenigseggi vargusega. Lina „aga ma ju nii usaldasin teda“ Navarro reedab meie peategelasi, jätab Ravi oimetuna porilompi vedelema ning sõidab Rootsi superautoga päikeseloojangusse. Sean ning Jess pagendatakse tänavakihutamise skeenelt ning Tyler peab auto omanikule Marcus „The Gambler“ Weirile korraldatud jama eest tasuma hakkama. „Kuidas ta seda teeb?“ küsite? Marcus määrab ta enda autoparkijaks, ehk maailma parim autojuht hakkab Weirile autosid ukseette sõidutama. Arvestades, et varastatud sõiduk maksab 1,9 miljonit dollarit, tundub see Marcuse poolt üsna rumal käik. Keskmine autoparkija tunnitasu Ameerika Ühendriikides jääb 7 ja 10 dollari vahele tunnis – võtame keskmiseks 8,5 taala. Seega, kui meie peategelane teeb mõistlikud 10 tundi päevas tööd, teenib Ta ilma jootrahadeta 85 dollarit päevas. „The Gambler“ pole liialt ahne ning võtab tagasimaksuks 25% Tyleri palgast, mis tähendab, et päevas maksab ta auto eest tagasi 21,25 dollarit. Selleks, et tasuda Marcusele varastatud sõiduki eest, peab Tyler töötama 89 412 päeva ehk 245 aastat järjest.

Üsna rumal.

Peagi taipab ka Weir, et ta pole surematu ning Tyleri initsiatiivil vallandub mängijate ees lahti lugu, kust ei puudu tagaajamised, hüpped, plahvatused ja kõikvõimalikud geneerilised situatsioonid, mis on niivõrd etteaimatavad, et teoreetiliselt ei anna see mängule mitte vähimatki juurde. Olenemata sellest tuleb tunnistada, et kuigi „Kiirete ja Vihaste“ filmide kultuuriline väärtus on ümmargune null, on neid tihtipeale lihtsalt lõbus vaadata. Sama kehtib ka siin – kindlasti ei ole tegemist suurteosega mängumaailmas, kuid see on lihtsalt väga, väga lõbus.

Liigume edasi teose tuumani endani – mängust leiame ligi 100 sõidukit, mis jagunevad 5 erinevasse klassi: drag, drift, off-road, race ja runner. Peaaegu kõiki sajast sõidukist saab vastavale klassile kohendada ning kolm mängitavat peategelast hoiavad oma spetsialiteete vastavalt võidusõidu tüübile. Tyleril on bakalaureusekraad kiirenduses (Drag) ja võidusõidus (Race), Sean omab keskeriharidust driftimises (Drift) ja maastikusõidus (Off-road) ja Jess on lõpetanud eluülikooli politsei eest põgenejana (Runner). Uue Need for Speedi suurim edasiareng on toimunud juhitavuses – kõik teekatted ning sõidukiklassid pakuvad omaette elamust. Parandatud on selgelt harilikku võidusõitu (kus on nüüd võimalik ka n.ö. griprace’ida) ning mängija ei ole sunnitud igasse kurvi auto taguosa ees minema. Seega drag, runner ja race sõidulaadid on väga nautitavad.

Driftimine on samuti saanud minimaalsed muudatused, ebamugav külgkaamera eelmisest osast on eemaldatud ning kurvist kurvi libisemine oli viimati nii nauditav Need for Speed: Carbonis. Tänu sellele pole driftimine kõnealuses seerias kunagi parem olnud. Maastikul kihutamine nõudis aga minult kõige suuremat väljakutset. Pidin sõiduki seadistust pikalt näppima enne, kui sain peaaegu rahuldava juhitavuse, ent seegi oli ebastabiilne ning auto ei käitunud alati just nii nagu oleks soovinud. Analoogsetes kurvides võis sõiduk käituda ettearvamatult, mis tekitas frustratsiooni. Seani rõõmus kilkamine ja „I’m the best!“ karjumine ei aidanud kaasa.

Mängu graafikalist külge kommenteerides tuleb nentida, et Ghost Games siin järelandmisi teinud pole ning nagu 2015. aasta teoski näeb Payback suurepärane välja. Paarutades mööda kruusateid määrdub sõiduk reaalselt, peegeldused on olenevalt sõiduki värvile samuti hästi paigas. Pimeduse saabudes on valgusefektid muljetavaldavad, seda eriti kui enda autole on paigaldatud põhjavalgustus ning tavalised esi- ja tagatuled on stiilsematega asendatud. Siinkohal tuleb küll ära märkida, et kui minu Xbox One X sai kõigega vigadeta hakkama, siis Playstation 4 Pro seda teha ei suutnud ning jäi tekstuuride laadimisega hätta. Tihtipeale võttis aega, et peegeldused autole saada ning matt rehv, velg ja uks häirisid elamust (tollel konsoolil). Maailm näeb välja ilus, tolmu ja tossu efektid on paigas ning päikeseloojangusse mattuv kõrb on kaunis. Autodele paigaldatavad lisad ja modifikatsioonid on tehtud kõrgtasemel ning neid on palju, väga palju. Väliselt saab sõidukit tuunida just enda äranägemise järgi ning isegi kui mängija näol on tegu veendunud lillat värvi Nissani armastajaga, siis iga uus auto on omamoodi erinev. Sõiduki välimuse modifitseerimine on kindlasti mängu üks tugevamaid külgi.

Kapoti alla ronides leiame eest „Speed Cards“ nimelise mängudünaamika. Teosest puudub traditsiooniline „ostan käigukasti ja paigaldan“ struktuur, vaid selle asemel saab mängija võidusõite võites kaarte, millel on erinevad tasemed (1-18). Kaardid avanevad lineaarselt, ehk isegi kui osta kõige vägevam auto, ei saa hüpata kümnenda taseme turbokaardist viimasesse – eelnevad tasemed tuleb eelnevalt lahti lukustada. Siinkohal paistab mängus olevat EA käsi, kuna kaarte on võimalik ka päris raha eest osta. Mind isiklikult antud süsteem väga ei häirinud, kuna tegemist pole just kõige pikema protsessiga, mis ei oma suurt ajakulu. Kindlasti meeldiks mulle siiski auto jõudlust mõjutavaid osasid traditsioonilisel viisil osta. Visuaalsete juppide avamiseks tuleb täita avatud maailmas ülesandeid. „Hüppa 3 korda või drifti 400 meetrit ja see kaunis tagatiib ongi sinu!“ – jällegi üsna arusaamatu ning rumal otsus arendajate poolt. Esiteks ei ole see reaalne ning teiseks, miks ei võiks lihtsalt jupid mänguraha maksta? Sõidukite purunemine on keskpärane, kuid kindlasti ei riku mänguelamust. Pealegi on tegemist täielikult arkaadiliku võidusõiduga, kus polegi see tegelikult niivõrd oluline.

Autode heli on tehtud väga hästi ning vahetades välja sõiduki väljalaske muutub vastavalt ka selle hääl. Lisades sinna parema turbo (või turbo vabalt hingavale sõidukile) on vägev blow-off  hääl garanteeritud. Kahjuks jääb mängu muusikavalik alla eesrindlikule Forza Horizon seeriale või Dirt 4-le. Kiita tuleb erinevate võidusõitude stiililist erinevust, kuid olulist sisu kahjuks ei peegeldu lugude nimekirjas. Loetelust leiame kuulsamatest tegijatest sellised nimed nagu Gorillaz, Queens of the Stone Age, Spoon, Tom Morello ja teised. Kahjuks puudub siiski kokkuvõtvalt muusikaline jälg, mis paneks helitugevust juurde kruttima, vastupidi – pigem olen raadio vaigistanud. Kui 2015. aastal ilmunud Need for Speedi häälnäitlemine sai kurikuulsalt halvaks, siis saan rõõmuga teatada, et see pole paranenud! Mõistan, et mängustuudiod üritavad iga-aastaselt ilmuvate mängude puhul raha kokku hoida, kuid tudengite palkamine tundub ka imelik. Arvestades, et David Ajala (kes laenab oma hääle Seanile) eelnev häälnäitlemiskogemus pärineb Mass Effect: Andromedast, polegi midagi imestada… Kuulsaid nimesid me näitlejate hulgast ei leia ning lisades sellele halvasti kirjutatud teksti saame rõõmuga tõdeda, et Ghost Games ei ole latti antud osas langetanud, vaid pigem isegi enda üle-eelmise aasta saavutust ületanud.

Mängu avatud maailmast leiameohtralt tegevust ning erinevaid ülesandeid. Lisatud on forzahorizonlikud „unustatud“ sõidukid, mille kere leidmisel tuleb leida veel 4i juppi enne, kui sõiduk saab komplekteeritud. Mahajäetud garaažileiu taastamisel valmib roostes ning räpane auto, mille renoveerimine pakub üllatavalt palju rõõmu. Samuti on leitud sõidukitel erilised visuaalsed modifikatsioonid, mida ei leia üheltki teiselt autolt mängus. Kunagi ei või teada, mis leidub järgmise liivadüüni, puu või maja taga. Maailmas on lisaks erinevad kiiruskaamera, keskmise kiiruse ja kaugemate hüpete väljakutsed… just nagu ühes Turn10 poolt väljastavas mängus.

Erinevate teiste kampade sõitjad ringlevad sihitult mööda Fortune Valley kaarti. Neile on võimalik esitada väljakutseid ning võites esimesed 4 jüngrit, saab mõõtu võtta gängi bossiga. Pean tunnistama, et just antud mängulaad pakkus enim põnevust ja väljakutset. Kui kõige eelnevaga on püütud maailmale elu sisse puhuda, on avatud maailm siiski üsna elutühi ning tihtipeale leidsin ennast kasutamas kiirreisimisnuppu. Kindlasti oleks mängule avatud tingimustesse politsei lisamine palju juurde andnud, kuid kahjuks on tagaajamisstseenid piiritletud punktist A punkti B jõudmisega, seda kindla aja jooksul. Kahju, et mängu ühe lahedama dünaamikaga piirduti missioonipõhiselt, kuna patrullautode rammimine vastu puid, peale mida nad hiljuti võrsunud liblikana efektselt taevasse lendavad, on äärmiselt nauditav.

Kokkuvõtvalt nautisin ma seda Need for Speedi väga. Tegemist on meelelahutusega, mille tarbimiseks ei pea ma ühelgi hetkel mõtlema. Hallimast hall lugu, kesine häälnäitlemine ja nõrk muusika ei riku seda rõõmu, kui saan nagu varalahkunud Paul Walker külg ees mööda kõrbe-, linna- ja mägiteid kihutada. Paratamatu võrdlemise soov Forza Horizon seeria või The Crewga tekib iseenesest. Forza Horizon on tunduvalt tõsisem mäng, kus justkui iga kruusakivi jaoks oleks kokku kutsutud koosolek, et seejärel arutada nädalaid, et kuidas ikkagi 150 miljonit kilomeetrit eemal olev päike talle valguse heidab. Need for Speed: Paybacki puhul seda ei tehtud, siin näidati taskulambiga kivirahnu peale ning pandi asi umbes paika ja seejärel lisati veel näpuotsaga rõõmu.

Tegemist on kindlasti tugeva edasiminekuga 2015. aasta mängust ning nurgad on lihvitud tunduvalt ümaramaks, kuid see pole veel päris ümmargune. Need, kes rõhuvad mängu kesisele loole, neilt ma küsin – aga millisel automängul on olnud hea narratiiv? Minu jaoks on arkaadi-rallide oluliseim asi lõbu ning seda on Need for Speed: Payback mulle kuhjaga pakkunud!

Ahjaa… The Crew ka. The Crew on lihtsalt p*sk.