fbpx

Head uut aastat Sulle ja Su klaviatuurile. Saad F5 nupukesele lõpuks rahu anda – enam pole tarvis Level1.ee lehel katkematult refresh-klahvi klikkida, et see mu järjekordse loo välja tooks. Olen 1000km jalgsimatkalt tagasi ning üle pika aja proovin taas hiire ja klaviatuuriga sina peale saada.

Detsembris jätkus mu 2017. aastat läbiv kolme-liin. Meeldetuletuseks, et jaanuaris mängisin 3 kolmanda isiku vaates märulit, mis olid ühtlasi kõik seeriate 3. osad, septembris 3 üksikisikuvaates tulistamiste 3. osasid, kus ka koostöö osa ning ka seekord uurisin just 3 FPS-sarja 3. osasid (ent ilma koostööta). Kogu trio ilmus poole aasta sees, 2012. viimasest kuni 2013. esimese kvartalini.

Doom 3: BFG Edition

2016. aasta DOOM oli mäletatavasti päris hea. Parem kui 3. osa, mõelgu me siis vanillat või uuenduskuuri läbinud BFG Editionit. Viimane lahendab 2004. aastal suure kõlapinna saanud probleemi, mille kohaselt Marsil üldse teipi pole! See tulenes faktist, et pidevalt pime Doom 3 ei lubanud relva ja lampi samaaegselt kasutada – 2012 ilmunud uuendatud versiooni tähelepandavaim aspekt ongi valgusallikas, mis nüüd pidevalt säramas. Tähendab, peaaegu kogu aeg – paistab, et akutehnoloogia teeb sel alal järgmise 130 aasta jooksul vähikäigu.

Mängu on toodud ka automaatsed salvestuspunktid, Steami saavutusmärgid, 3D-telerite tugi ja natuke on timmitud pilti ja heli… Minu jaoks pole seda aga piisavalt. Olles omal ajal Doom 3 läbi teinud mõtlesin, et lippan ka BFG kergema raskusastmega läbi, kuid oma ühesuguste koridoridega muutub see varsti tüütuks. Juba praegu tundub kampaania liiga pikk, kuid valgustita aeglasema mängutempoga oleks mu kannatus tõenäoliselt katkenud.

Lisapakk Resurrection of Evil on tänases võtmes õnneks hulga parem. Half-Life 2-st „laenatud“ gravitatsioonirelv, võimsa tulejõuga kaheraudne pumprelv ja ajaaeglustamise võimalus lisavad mängule uudsust ja mitmekesisust. Uuendused on küll laenud, kuid on vähemalt sobivalt seletatud.

Täiesti uus kampaania Lost Mission annab järjekordsele merejalaväelasele võimaluse 8 kaardil kolle kõmmutada, kuid midagi uut siin pole.

Nii mitmedki Doom 3 puudused on üllataval kombel endiselt alles. Näiteks taustalugu täiendavad audiologid on endiselt liiga vaiksed ja sageli pole neid keskkonnamürast üle kuulda. Ning granaati ei oska tuleviku sõdurid endiselt visata, kuigi tõele au andes on need kummalised relvad, põrgates kaootiliselt nagu ilutulestikusädemed toas.

Kuna ma õudukaid ei fänna, tegin ma endalegi üllatuseks läbi ka The Ultimate Doomi (esimese Doomi täiendatud versioon). Ma pole Doomi üle kahe dekaadi mänginud, nii et nostalgialaks oli päris kõva! Igatahes tõstavad kaasas olevad Doom I ja Doom II märkimisväärselt BFG väärtust.

Crysis 3

Crysis seeria lugu pole mind kunagi suutnud kaasa elama panna. Minu hinnangul on sel küljes sama viga, mis paljudel teistel tulistamismängudel – see liiga keeruliseks aetud ega tööta tempoka märuli loojutustamise formaadis. Mõne teise meediumina (või ehk isegi teises mängužanris) võiks narratiivile keskendumine lihtsam olla ja see saaks särada, kuid siin seda ei toimu.

Igatahes – ühismõistusega tulnukrass Ceph, võimukas kuri korporatsioon C.E.L.L. ja vastupanuliikumine on kõik omavahel kisklemas ja mängija hüppab superülikonnas oleva sangari Prophetina kahe esimesena nimetatu turja. Vahel tehakse seda nähtamatuna, teinekord tugevdatud nanoturvisega, sest ulmelisel tehnoloogial peavad ju imevõimed olema. Nii karatakse kupli alla pistetud džunglistunud New Yorgis ringi, luuratakse, tulistatakse, tunnistatakse toimuvat kaost, tuunitakse oma kostüümi ja relvi ning tõenäoliselt kõike seda seda tuima näoga, sest mängus pole midagi kaasahaaravat. Pilt on kena, aga liiga kirev. Muusika ja heli on korras, kuid ei ole erilised. Mängitavus on okei, kuid kampaania on liiga lühike, et kõiki trikke käppa saada. Unustamisväärne.

BioShock Infinite

Sel aastal sattusin mängima liiga vähe mänge, mis mulle tõeliselt meeldisid. BioShock Infinite õnneks aitas seda tühimikku täita ja oli möödunud aastale ilusaks punktiks. Veealusest linnast eelmise sajandi alguse taevasse kolimine on seeria kõrghetkeks – igas mõttes.

Mängu visuaalne stiil on imetlusväärne. Klaustrofoobiline keskkond on asendunud palju õhulisema ja liikuvamaga ning minule mõjub ka atmosfäär palju kaasakiskuvamana (esimese osaga võrreldes). Fakt, et tegelased pole must-valged, vaid mitmetahulised ja sügava hingeeluga, aitab samuti kõvasti muljele kaasa. Kõige hämmastavam on muidugi Elizabeth.

Kaks loopõhist lisapakki (Burial at Sea) saadavad Bookeri ja Elizabethi veealusesse Rapture’isse, mis on väga hea lüke. Kuigi mängitavus ja märul on minu meelest palju sujuvam ja loomulikum kui esimestes BioShockides, on Burial at Sea teise osa muutus samuti teretulnud vaheldus. Ken Levine sai oma esimese Thiefi tegemise päevist kogutud kogemused taas mängu panna, sest Bookeri asemel on luigelaulus juhitavaks kangelaseks õbluke Elizabeth, kelle pagasis ka hiilimisoskus.

Meepotti jagub ka siiski paar tõrvatilka. Põhimängus suudab Booker aeg-ajalt mõnda kohta parandamatult kinni jääda ja kuna automaatsalvestused on harvad, tuleb tihtilugu mängu uuesti mängida. Ka lisapakis võib mänguvea tõttu kahe ukse vahelisse koridori lukku jääda.

Aga üldmulje on hea, sest kõik detailid on läbimõeldud ja maitsekalt kokku pandud. Detailidest rääkides – BioShock Infinite on eeskujuks, kuidas taustaloo kondikavale liha juurde kasvatada. Liikumise ajal kuulatavad audiopäevikud ja vaadatavad videod on tulistamismängu tempoga palju paremini kokkusobivad kui lugemist nõudvad infokillud.

BioShock Infinite voolab sujuva ja loomuliku lainetusena, mitte nagu Doom 3 ja Crysis 3, mis on nagu katkendlikud suurlinna punane-roheline-punane ebaühtlased liiklusvoolud.