LÜHIDALT: State of Decay 2

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

Ma tean, et ma olen seda korduvalt ja igal pool juba maininud, aga mulle esimene State of Decay meeldis, tohutult lausa. Ajal, mil mäng ilmus, oli suur osa ülejäänud maailmast DayZ haardes ning just SoD lubas mul sarnast elamust (üritada elavaid surnuid täis maailmas ellu jääda) kogeda ilma, et peaksin endale lauaarvuti muretsema (mis tol ajal suhteliselt ebatõenäoline oli).

Teine osa? Täpselt sama, mis esimene, lihtsalt kõike on natukene rohkem. Rohkem menüüdes müttamist, rohkem baaside ja tarvikute majandamist, rohkem frustratsiooni, kui avatud maailmas autoga ringi sõites sõiduvahend kogemata aiapiirde otsa igaveseks kinni jääb. Ainus, mida on vähem, on too narratiivne pool. Mitmete tundide jooksul on sissejuhatav osa ainus, kus sellest mingitki haisu oli ning olgugi, et (nüüdseks) seeria pole kunagi loole erilist rõhku asetanud, on teises osas see pea olematu. Majandamissõpradele on State of Decay 2 lihtne soovitada, aga olge hoiatatud – kui mängus jõuab kätte öö, siis läheb kõik väga pimedaks. Nagu väga, väga pimedaks.

Päriselt, ma lükkasin menüüs gamma põhja ja ikka ei saanud ilma taskulambita hakkama.