Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.
Ma tean, et ma olen seda korduvalt ja igal pool juba maininud, aga mulle esimene State of Decay meeldis, tohutult lausa. Ajal, mil mäng ilmus, oli suur osa ülejäänud maailmast DayZ haardes ning just SoD lubas mul sarnast elamust (üritada elavaid surnuid täis maailmas ellu jääda) kogeda ilma, et peaksin endale lauaarvuti muretsema (mis tol ajal suhteliselt ebatõenäoline oli).
Teine osa? Täpselt sama, mis esimene, lihtsalt kõike on natukene rohkem. Rohkem menüüdes müttamist, rohkem baaside ja tarvikute majandamist, rohkem frustratsiooni, kui avatud maailmas autoga ringi sõites sõiduvahend kogemata aiapiirde otsa igaveseks kinni jääb. Ainus, mida on vähem, on too narratiivne pool. Mitmete tundide jooksul on sissejuhatav osa ainus, kus sellest mingitki haisu oli ning olgugi, et (nüüdseks) seeria pole kunagi loole erilist rõhku asetanud, on teises osas see pea olematu. Majandamissõpradele on State of Decay 2 lihtne soovitada, aga olge hoiatatud – kui mängus jõuab kätte öö, siis läheb kõik väga pimedaks. Nagu väga, väga pimedaks.
Päriselt, ma lükkasin menüüs gamma põhja ja ikka ei saanud ilma taskulambita hakkama.
Värske ⚡
-
Suur limonaadi välimääraja: millise kihutamisega sobivad erinevad limpsid?
Küllap on raske leida mängurit, kellel poleks mõnest autosõidumängust helgeid mälestusi. Olgu selleks siis klassikalised …
-
Teine Tase 471 × Pole paremat aega, et Fallouti mänge mängida
Fallouti mänguseeria põhjal valmis seriaal, mille me kõik ka ära vaatasime. Kas maailmalõpujärgne seiklus suudab …
-
VIDEO: Rise of the Rōnin on tegelikult hea, lihtsalt meie oleme rumalad
Rise of the Rōnin on üks selle aasta toredamaid üllatusi. Team Ninja uusim kolmanda isiku …