fbpx

ARVUSTUS: Guacamelee! 2

Viva Mehhiko – 2013. aasta lustakaim metroidvania on tagasi – meieni on jõudnud järjelugu Guacamelee! 2 näol! Kas teine osa suudab ületada esimese peatüki niigi kõrget kvaliteeti ning samal ajal olla väärt proovimist oma žanri suureneva mänguhulga keskel? Vastuseks on üks suur ja rasvane „Si“!

Tegevus leiab aset 7 aastat pärast esimese Guacamelee! sündmuseid. Peategelane Juan on selle ajaga isaks saanud ning naudib rahulikku pereelu. Kõik aga muutub päeval, kui taevasse hakkavad tekkima kurjakuulutavad mustad laigud. Ta tiritakse paralleelmaailma, kus esimese mängu suur paha tappis Juani ära, kuid jäi ise alla Salvadori-nimelisele maadlejale. Meie kangelase ülesandeks on peatada kuri Salvador, kelle jõuahnus võib viia terve Mehhiko universumi (ehk Mexiverse’i) hävinguni!

Kuna pereisa elu tõttu on Juani oskused pisut roostes, peab mängija temaga koos vanad tuttavad võimed taasavastama. Klassikud, nagu Rooster Uppercut, Dash Punch ja Frog Slam on kõik tagasi, kuid mäng ei piirdu vaid nendega. Guacamelee! 2 lisab hulganisti uusi võimeid, nagu näiteks Eagle Boost, mis lubab Juanil väikeste konksukeste vahel hooga lennata. Teose kähmlused ja platvormimissektsioonid peaksid esimese osa fännidele siiski väga tuttavad olema.

Nagu ka esimeses Guacamelees, saab Juan muuta end kanaks ning seda aspekti on korralikult arendatud. Enam ei ole kanavõime kõigest väikestesse pragudesse ronimiseks, vaid täiesti omaette osa mängust. Juan saab nüüd selles olekus võidelda, kasutades samu maadlusvõtteid, mida inimkujus olles. Lisaks sellele on sulelisel Luchadoril ka omad erivõimed nagu Pollo Slide, Pollo Shot ja Pollo Glide. Nende saamine on aga omaette katsumus, nõudes täpset kätt ja väga palju kannatlikkust.

Uued võimed ja kanasektsioonid demonstreerivad, et sarnaselt esimesele teosele on Guacamelee! 2 raske mäng, mille keerukus tuleneb peamiselt platvormimisest. Vaatamata sellele, et järjeloos on palju tuttavaid mehaanikaid, suudab teos pakkuda väljakutset isegi suurimatele fännidele, olles samal ajal üllatavalt värske. Mitte kordagi ei olnud tunne, et Guacamelee! 2 üritaks oma vanemat venda lihtlabaselt matkida. Pigem vastupidi – teine osa võttis esimese osa vundamendi ning ehitas selle peale midagi sarnast, kuid uhkemat.

Kui platvormimine ajab närvi, olgem mureta – mängus on palju pahalasi, kelle peal oma viha välja elada. Võitlussüsteem on püsinud peaaegu muutumatuna, kuid see pole otseselt halb. Luukeresid oma rusikate, jalahoopide ja maadlusvõtetega pulbriks lüüa on sama rahuldustpakkuv nagu ta oli 5 aastat tagasi. Seeria teine osa üritab aga maitsvasse võitlussüsteemisupi sisse erinevate uuenduste näol vürtsi lisada. Juan kohtab oma teekonnal erinevaid treenereid, kes müüvad talle menüüs igasuguseid oskusi, mis teevad võitlused veelgi plahvatuslikumaks, seda nii kaudses… kui ka otsesemas mõttes.

Kiidusõnu väärivad ka teose erinevad bossid, kes mitte kõigest ei näe palju lõbusamad välja, aga on ka originaalteose jüngritest kordades paremini disainitud. Esimene Guacamelee! nõudis mängijalt tihti õigel hetkel kõigest korrektse eriliigutuse tegemist, et pahalane maa sisse lüüa. Nüüd ei saa Juan kõigest oma võtetega bosside kaitseid murda, vaid peab tihtipeale natukene loomingulisemalt lähenema.

Mängitavuse erinevaid osi ühendab omavahel imeline metroidvania maailm, mis ei too naeratust näole mitte kõigest oma värvirikkusega, ent ka sellega, kui hästi see loodud on. Guacamelee! üks geniaalsemaid aspekte oli alati viis, kuidas mängija pidi kasutama erinevaid võitlusvõtteid nii kähmlustes kui ka platvormimises. Näiteks polnud lõuahaak ainult efektiivne luukerede lõualuu sodiks löömiseks, vaid töötas ka topelthüppena. Teise osa mängukeskkond kasutab seda kõike ilusasti ära, tänu millele on punktist A punkti B liikumine ülilõbus tegevus.

Mängitavus liigub ilma mingi vaevata võitlusest platvormimisse ning vastupidi. Kui madinad tüütavad ära, pakub mäng vaheldust näiteks mõne kurikavala laavatiigi näol, millest peab üle saama. Teos liigub väga heas tempos, mitte kunagi sundides mängijat otsa ringi keerama, et tagasi joosta. Kui tekib võimalus vanasse alasse uue võimega tagasi minna, on avastamisrõõm alati suur, kuna erinevad õpitud oskused lisavad juba tuttavasse tasemesse lisadimensiooni. See ongi metroidvania ilu!

Ilu mainides ei saa üle ega ümber Guacamelee! 2 imelisest visuaalsest stiilist. Teos on elav, värviline ja varieeruv, lisaks saadab mängijat alati imeline Mehhiko-stiilis heliriba, täis igasuguseid meloodiaid, mis kindlasti jäävad kummitama. Just nagu esimeses mängus, on ka siin vaja kiita heliriba duaalsust – Juanil on võimalik liikuda igas keskkonnas surnute ja elavate maailma vahel ning seda tehes muutub tagataustal kõlav muusika sobivalt kõhedaks või lustakaks.

Huumor oli üks element esimesest mängust, mis tihti palju kulme kergitas. Õnneks võin kinnitada, et Drinkbox Studios on kriitikat kuulda võtnud! Kuigi teises osas on siiski erinevaid viiteid popkultuurile, on seekord tunduvalt vähem meemikeskseid nalju ning rohkem universumisiseseid totrusi. Kõige rohkem pilatakse modernseid videomänge ning erinevaid troope – Juan sattub isegi auhinnakastide dimensiooni, mis oli tema jaoks hullem koht kui põrgu (jah, mängija käib Juaniga sealtki läbi).

Guacamelee! 2 pole järjelugu, mis üritaks seeriat taasluua, vaid pigem üllitis, mis toob esile esimese teose parimad hetked uues võtmes. Mäng võttis kõik, mis tegi esimese osa imeliseks ning lisas sinna veelgi elemente, mis kindlasti kutsub mind lähiajal tagasi mängima (seda kas üksi või kolme sõbraga)!

Järg on sarmikas nii visuaalselt ja muusikaliselt, targasti disainitud ning üle kõige – ääretult lõbus. Muy bueno!