CS:GO battle royale mängulaad saab hakkama, aga ei astu konkurentidele kandadele

Detsembri algul sai e-spordi lipulaevast CS:GO-st tasuta mängitav teos, ent sellega üllatused ei lõppenud! Nimelt lisas Valve teosesse ootamatult enda versiooni battle royale mängulaadist, mis sai nimeks Danger Zone. Kuid kas tegu on ka hea teostusega?

Võrreldes näiteks PUBG-iga tõi Danger Zone väljakule uusi võimalusi. Kõige rohkem erineb mäng sellega, et omab valuutat ja võimsaid relvi ei leia maast, vaid peab lootma, et need jõuavad levelisse droonide abil. Maast on võimalik leida vaid püstoleid, SMG-sid, pumppüsse ning külmrelvi.  Arvestades seda, et valuutat ei leia just kõige tihemini, toimub peamine võitlus ainsa ellujääja tiitli nimel eelnevalt nimetatud relvade abil.

Kuigi tegu on põhimängule lisatud laiendusega, ei pea selle kogemiseks midagi juurde maksma. Peamiseks erinevuseks võrreldes n-ö suurte vendadega on fakt, et kaardil võitleb võidu eest 100 asemel vaid 18 inimest. Nii väikse mängijatearvuga peab ka kaart olema väiksem… mida see ka õnneks on. Võrreldes teiste CS:GO kaartidega ei ole Danger Zone’i oma just väga palju suurem, kuid siiski piisavalt, et ei jookseks pidevalt vastastega kokku.

Kaardiks ning ostumenüüks on tahvelarvuti, mida mängija pidevalt kaasas kannab ning soovi korral ka maha visata saab. Relvade või muude tarvete ostul tuuakse see kasutajani drooni abil, mis leiab tellija üles tahvli poolt edastatud signaali abil. Tänu sellele on mängijatel ka võimalus teistele nii-öelda tünga teha, kuna droone on võimalik jälitada. See võib vastase leidmise lihtsaks teha… või võimalus nende seatud lõksudesse joosta. Kui aga vastane märkab mängija drooni, ent ei soovi seda jälitada (ning omab relva), on tal võimalus see maha lasta ja mängija ostetud asjad omale võtta.

Antud tahvel on õnneks või kahjuks kõige vajalikum ese, kuid omab ka miinuseid. Iga kord, kui see kätte võtta, ilmub teistele mängijatele sama tahvli peale mängija asukoht ja vastupidi,. Seega on seadme abil kerge vastaseid leida või nendest eemale liikuda. Lisaks ei ole Danger Zone’i „surmaring“ konkreetselt kahaneva ringiga, vaid juhusliku kaardi vähenemisega.

Valve’i versiooni battle royale’ist ei saa kindlasti halvaks nimetada, kuid tegu ei ole just kõige nauditavama või pinget pakkuvama versiooniga. Üheks miinuseks on fakt… et tegemist on tasuta teosega. Läbi selle tõusis kasutajate arv, mis tähendab, et kommuuni ilmus palju uusi mängijaid ja see omakorda tõstis pahavara kuritarvitajate numbrit tükimaad kõrgemale. Seega oli suurem ka tõenäosus, et inimene, kelle vastu sattusin, kasutas pahavara ja see teeb mängu üksluiseks. Ausate inimestega võitlemine säilitab küll klassikalise battle royale’i tunnetuse, kuid kahjuks jäid tulemata kõrge vererõhk ja adrenaliini üledoos, mida tekitas mulle PUBG. 

Kuigi adekvaatne, ei ole CS:GO tõlgendus battle royale mängulaadist piisav, et teiste sarnaste populaarsete mängudega rinda pista. Danger Zone on sobilik pigem neile, kes otsivad kiiret lõppu ning vähese pingega võitlust, ega soovi tunda sarnast eufooriat, mida pakub võit Fortnite’is või PUBG-is…