fbpx

Ma tean, mida te mõtlete! „Sten, kas sinuga on kõik hästi? Kuidas saab mees, kellele omistati ühes videos lausa Nintendo fänniklubi asepresidendi tiitel öelda midagi niivõrd radikaalset?“ Jah, see on tõsi. Pean kurva südamega kuulutama, et pika ja lohiseva nimega New Super Mario Bros. U Deluxe on mulle vastukarva.

Tegelikult pole NSMBUD (mis isegi initsiaale kasutades liiga pika tiitlina tundub) halb mäng. Kolmemõõtmelisi tegelasmudeleid kasutav 2D-platvormer on igati adekvaatne – vasakult paremale jooksmine ning üle kraatrite ja vastaste (või neile pähe) hüppamine toimivad nii nagu peavad, visuaalselt näeb teos kena välja ja audiopoolelgi pole suurt viga. Reaalsus on, et kui varasemalt igasugune kokkupuude Mario seeriaga puudub, sobib NSMBU Deluxe suurepäraseks hüppelauaks. Mis siis aga probleemiks on?

Minu jaoks on tegemist ääretult iseloomutu sissekandega Mario üleüldisesse ajalukku. Siiski pole ma alati NSMB alamseeria vastu niivõrd külmalt suhtunud – 2009. aastal, kui ilmus New Super Mario Bros. Wii (võite kolm korda arvata, millisele mängumasinale too teos jõudis), oli tegemist mänguga, mille poole vaatasin kiindunud pilguga. Suurimaks tõmbenumbriks oli fakt, et seda sai mängida neljakesi korraga. Kaasa aitas ka Video Games Awesome’i meeleolukas, humoorikas video:

Aastaid hiljem ostsin sarja järgmise sissekanda Wii U konsoolile. Osaliselt oli tegemist n-ö meeleheitliku lükkega, sest Wii U mänguvalik (suurepärastele pärlitele vaatamata) ei pruukinud olla just kõige suurem. Samas leegitses mu südames veel ootus tollesama emotsiooni järele, mida nägin VGA videos. Peale seda, kui olin (üksinda) läbinud umbes kolmandiku teosest, sain aru, et mitte ainult Wii U versioon, vaid terve New Super Mario Bros. seeria üleüldiselt on miski, mis mind ei kõneta. Seda ei suutnud muuta ka hilisem mängusessioon, mis sai teostatud koos sõpradega.

Ometigi otsustasin proovida tänavuse aasta alguses ilmunud Nintendo Switchile jõudnud porti. Olgu öeldud, et tegu on üpriski mahlase komplektiga – Switchi pisikesele kassetile on mahutatud nii New Super Mario Bros. U kui ka hiljem ilmunud lisaosa New Super Luigi U (mis võttis põhimängu, mudis seda natuke ning muutis kõik väljakutsed tunduvalt raskemaks). Switchi versioonile lisati ka uus tegelastüüp Toadette, kelle kentsakas abivahend (krooni üles korjates saab pisikesest seeneplikast printsess Peachi meenutav siresäärne Peachette) pani aluse mullusele suurimale pornomeemile.

Põhimõtteliselt on antud mängu puhul küll ja veel materjali, mis peaks justkui südame soojaks ja silmanurgad rõõmust vesiseks muutma. Ma ei suuda isegi sõrme asetada konkreetsele põhjusele, miks see mulle ei meeldi.

Ehk on asi selles, et Nintendo eitas kategooriliselt Bowsette’i olemasolu? Keda see ei heiduta ning nälg korraliku Mario mängu järele suur, sellele peaks antud teos igati sobima. Paradoksaalne soovitus, ma tean.