fbpx

Hitman on olnud minu jaoks südamelähedane mänguseeria juba teismeeast saati. Contracts oli mu esimene kokkupuude sarjaga ning selle järjelugu, Blood Money, on siiani üks minu kõikide aegade lemmikuid. Siinkohal pean aga tõdema – ma pole uut Hitmani (2016) ega selle järge mänginud.

Absolution sai eeltellitud, aga teos ise jättis mind sutsu külmaks. Lisame sinna veel hunniku tehnilisi viperusi ning pooleli see jäigi. Seeria on aga sellest ajast taassündinud ning pole paremat aega kui praegu, et taasavastada mänge, mis suutsid mulle näidata kui äge see meedium tõesti on. Ma pole neid üllitisi puudutanud üle kümne aasta, nii et mitte kõigest ei näe ma, kuidas IO Interactive enda lipulaeva järk-järgult perfektseks lihvis, aga saan ka väikese nostalgiapommi. Läheme nüüd ajas tagasi…

https://youtu.be/u5irt1c_iO8

Vähetuntud Hitman: Codename 47 on sarja esimene peatükk. Tegemist on eksklusiivselt arvutil ilmunud teosega, mis käesoleva aasta novembris saab 20aastaseks. See muidugi tähendab, et tänapäevase riistvaraga on üllitise jooksutamine natuke keeruline. Õnneks aitab PCGamingWiki hädast välja, andes kõik lingid vajalikele uuendustele. Olles ka vana arvutimäng, on klaviatuuri nupuasetused täiesti segi. Kindlasti tuleb neid enne mängimist sätetes muuta.

Peategelaseks on Dr. Ort-Meyeri poolt loodud 47. kloon, keda kutsutakse 47-ks (kuid seda alates Hitman 2: Silent Assassinist). Ta on loodud olema perfektne taparelv – intelligentne, kuid ilma südametunnistuseta. Mees asub tööle palgamõrvarina ICA (International Contract Agency) organisatsioonis, mille liige Diana Burnwood vahendab talle missioone. Sihtmärgid viivad 47 mitmesse erinevasse kohta ümber kogu maailma, olgu selleks Hiina, Rumeenia või Lõuna-Ameerika.

Üks suurim väärarusaam Hitmani mängudest on see, et teostel puudub lugu ning tegemist on kõigest eraldiseisvate missioonidega. See pole päris tõsi ning isegi esimeses peatükis on seda juba näha. Salamõrvade taga on läbiv narratiiv, mis viib 47 jupphaaval tagasi oma sünnikohta, kus ta õpib tõe nii enda kui ka enda looja kohta. See kõik on aga udupeen ning rõhk on siiski missioonidel. Suurim seos on loomulikult samas kohas toimuvate tasemete vahel, kuna mõnikord on salamõrval mitu sammu.

Mängitavuselt on Codename 47 kolmanda isiku vaates (või fikseeritud kaameraga) hiilimismäng, kus on vaja luua kaval plaan, et mõrvata enda sihtmärk, kasutades selleks erinevaid relvi ning enda keskkonda. Kuna tegu on seeria esimese mänguga, on kõik palju piiratum kui praegustes peatükkides, kuid siin loodi vundament. Hitman oli oma žanris unikaalne, rõhudes peitmisele otse vaenlaste ninade all, kasutades erinevaid maskeeringuid. Pärast vaenlase tapmist (ja alates teisest osast, oimetuks löömist) on võimalik varastada nende rõivad, millega tulevad kõik selle rolli privileegid: koristaja võib käia toast-tuppa; valvur pääseb rangelt turvatud aladesse ja muud säärast.

Kuigi tegemist on esimese taolise hiilimismänguga, on palgamõrvari töö tehtud üsnagi varieeruvaks. Alati pole vaja ainult tappa sihtmärk, vaid ka kedagi selles süüdi lavastada; midagi neilt varastada; päästa mõni vang; või pista GPS seade mõne pahalase külge. Üllitise finaal (just nagu ligi pool tervest mängust) on teoorias hea, kuid praktikas jätab veidi soovida. Missioonide eduka läbimise korral saab 47 raha, millega on võimalik uusi relvi ja tarvikuid osta. Müüdavate asjade hulk suureneb mängu jooksul.

Tonaalselt on Codename 47 nagu juustune märul, viidates üllitise algupärasele ideele olla John Woo filmide põhjal tehtud tulistamismäng. 47 peab paljude missioonide alguses monolooge ja teeb isegi aeg-ajalt nalju, viidates oma kurjadele plaanidele. Teisi Hitmane mänginud fännid saavad arvatavasti šoki, kui näevad kui palju on siin hetki, kus pole muud võimalust, kui automaat välja võtta ja mitukümmend pahalast maha lasta. Need hetked on šokeerivad ka oma halbuse tõttu – mäng nõuab märulilikku lähenemist, aga 47 eluriba on ikka hiilimismänguks loodud.

Seda viimast probleemi õhutab Codename 47 suurim murekoht – missioonisisese salvestamise puudumine. Hitman on katse-eksitus stiilis mäng ning salvestuste puudumine teeb eksperimenteerimise nii palju frustreerivamaks. Kuigi mõnes missioonis võib see aidata pinget luua, ajab see teistes juukseid peast tirima. Üle-eelviimane salamõrv nõuab mängijalt ohtralt ringi jooksmist hiiglaslikul ja tühjal kaardil, enne üht massiivset kohustuslikku tulevahetust. Kui seal surra, on vaja kõik nullist uuesti teha. Teatud missioonides on 47-l mitu elu, kuid häire jääb ikka peale ja vaenlased jäävad agressiivseks, nii et antud funktsioon on mõttetu.

Lisaks sellele on mäng üsna lühike, kuid arvestades erinevaid frustreerivaid külgi, on see võib-olla pigem positiivne. Kuigi kõikide Hitmanide kestus on pea identne, on siinse 8 tunni sees võrdlemisi vähem sisu. Missioone on standardne hulk, aga ainult tänu sellele, et paljud on mitmeks jaotatud. Näiteks Hong Kongis on vaja tappa mitu erinevat inimest, et alustada gängide vahelist sõda, mis aitaks tõelise sihtmärgini jõuda. See jaotamine pole aga alati huvitavalt tehtud ning võib tunduda teose vatti täis toppimisena. Columbia missioonid on ehe näide sellest – kaart on ülisuur ja peaaegu täiesti tühi ning ainsaks ülesandeks on edasi-tagasi jooksmine.

Kõikide möödaastumiste tõttu pean tõdema, et Codename 47 on seeria nõrgim peatükk ning julgen seda soovitada ainult tulihingelisematele fännidele. Ei saa aga vaielda, et teos pani aluse ühele minu lemmikseeriale ning mõned tasemed peegeldavad tulevast briljantsust. Kõige ehedam näide on mängu keskel aset leidev hotellimissioon, milles on ohtralt fantastilisi detaile, mitu moodust oma eesmärke täita ja üldiselt elavam õhkkond kui teistes mängukeskkondades. Tappa enda sihtmärk hotellitoas ning lahkudes panna uksele „Do not disturb“ silt on miski, mis lihtsalt ei saa mitte äge olla.

Nostalgia osas oli teos isegi meeldivalt üllatav. Noorena olid missioonid minu jaoks segased, mistõttu pidin kasutama neti abi. Seekord aga taolist abi polnud vaja. Kuigi teatud elemendid olid mul meeles, lükkab mäng sind piisavalt teatud lahenduste poole, nii et arvatavasti täiesti ära eksida ei ole võimalik (siinkohal ei pea ma silmas üksluisetes keskkondades eksimist, sest seda võib ikka juhtuda). Nostalgiat õhutas kõige rohkem aga Jesper Kydi heliriba. Helilooja lõi kuni Blood Moneyni kogu seeria muusika ning kuigi tema töö siinkohal pole ta parim, on see siiski väga hea. Samuti said mängijad just siin esimest korda kuulda Dave Batesoni ikoonilist häält, mis on sama suur osa 47-st kui tema peas ilutsev triipkood.

Codename 47 on mäng, mis tegi omal ajal suuri asju. Teos oli aasta 2000 kohta graafiliselt hea (jättes siin kõrvale mängu oivalised laadimisekraanid), olles üks esimesi üllitisi, mis kasutas ragdoll füüsikamootorit tegelaste ja erinevate riietega. Sellise tehnoloogilise hüppe ümber loodi aga hiilimismäng, mis võis kahjuks takerduda arendajate kogemuste tõttu (plaaniti luua märul ning tiim oli eelkõige harjunud konsoolimängudega, kus puudus salvestamisfunktsioon), kuid suutis sellele vaatamata olla tõeliselt unikaalne.

Hitman: Codename 47 on kohati igav, frustreeriv ja (tänapäeva standardite järgi) iganenud, kuid oma säravamatel hetkedel tõestab, milleks seeria on võimeline.