VASTASSEIS: Blood VS. Shadow Warrior

Aasta eest kõrvutasime 1997. aasta tulistamismänge Turok ja Redneck Rampage. Mainisin, et tollel aastal ilmus kultuslikke tulistamisi veelgi. Seekord panemegi vastamisi Shadow Warriori ja Bloodi – kaks Build graafikamootoril jooksvat legendi.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad USAs vormitud mängud võeti soojalt vastu ja kasvasid sarjadeks. Mõlemad põhimängud said kaks lisapaketti, kusjuures mõlemale tegi ühe lisa stuudio Sunstorm Interactive. Juba 1998 ilmus Bloodi järg Blood II: The Chosen. Shadow Warrior sai 2013. aastal reboot’i, mille kolmandat osa on oodata veel sel aastal.

Kummagi kättemaksuloost oma endise bossi vastu on puhtalt mängu najal raske sotti saada, aga oligi aeg, kus lugude taust maaliti tihti käsiraamatus. Mõlemad on aga (kohati paroodiani) inspireeritud oma teema filmidest ja popkultuurinähtustest – Blood õudukatest, Shadow Warrior kung-fu filmidest – ja teevad hulganisti vihjeid.

Mõlemad on verised, vägivaldsed ja plahvatusterohked. Mõlemas tuleb toreda keskkonnavarieeruvusega kaartidel edasi liikumiseks otsida varjatud avasid, nuppe ja lukustatud uste võtmeid ning mõlemal on salatasemed. Mõlemas on suur osa takistavatest vaenlastest üleloomulikku laadi ning on nii ujuvaid, kõndivaid kui lendavaid pahalasi, nii suuri kui tillukesi.

Mõlemad mängud said hoo sisse Duke Nukemi loonud 3D Realmsis (ehk Apogees), kuid Bloodi ostis omale ja lõpetas Monolith Productions. Shadow Warriori arendusstuudioks jäi 3D Realms. Mõlematest on ka värskendatud versioonid, mis tänaste arvutisüsteemidega sama keelt räägivad. Ka mina kasutasin just neid. Nightdive Studios tegi 2019. aastal Blood: Fresh Supply, General Arcade meisterdas 2013. aastal Shadow Warrior Classic Reduxi (lasti välja paar kuud enne Shadow Warrior reboot’i promoks). Mõlemad on säilitanud doonori sisu, kuid toonud sisse tänapäevase juhtimise ja natukene silunud graafikat ning audiokülge. Siiski on mõlema pilt piksliline ning ka muusika ja heli nõrgakvaliteediline. Täna need enam ei sega, vaid annavadki mängudele vanakooli hõngu.

Mõlemad tõid FPS-ide maastikule ka uuendusi, mis tavaliseks said. Kõike ei hakka välja tooma, kuid näiteks Blood on üks esimesi märuleid, kus relvadel ka teine tulistamisviis. Shadow Warriorile annab lisapunkti juhitavate masinate sisse toomine – kõmmutada saab tankiga ja sõita paadiga.

Nii Shadow Warriori ja selle lisapakettide Wanton Destructioni ning Twin Dragoni kui ka Bloodi ja lisapakettide Cryptic Passage ning Plasma Paki komplektide läbimiseks kulub umbes paarkümmend tundi.

MIS ÜLDSE ERINEVAT ON?

Jah, palju on ühist, kuid erinev on hõng ja temaatika. Blood on tume ja sünge ning leiab aset alternatiivminevikus. Lähituleviku toimumisajaga Shadow Warrior aga ei võta end kuigi tõsiselt ja pillub pidevalt poliitiliselt ebakorrektseid nalju. Mõlema sangarid on väikest viisi ka naljahambad. Bloodi Caleb esineb kuiva huumoriga, Shadow Warriori Lo Wangi killud on aga allapoole vööd ja labased, kuid paroodiana mõjusad.

Mõlemal on korralik relvade kollektsioon. Shadow Warrioris madistatakse katana, shurikenide, Uzide, pumppüssi, raketiheitja, granaadiheitja, leeke pritsiva kolju ja muu sellisega. Isegi oma klooni saab ajutiselt luua. Bloodi valik ei jää sugugi alla oma hangu, valgusraketipüstoli, voodoo-nuku, leegiheitjate, dünamiidipulkade, elektrirelva ning muude näidetega.

HUVITAVAT JOONEALUST

Mõlemad on aidanud kaasa ka kirjanduslike teoste sünnile. Shadow Warriori Lo Wangi seiklustest kirjutati lausa kaks raamatut. Blood oli tugevaks inspiratsiooniks Koreas loodud koomiksile „Priest“. Oma vägivaldsusega pakkusid need omal ajal meedias kõvasti kõneainet ja mõnel pool maailmas ka keelustati. Lisaks muidugi näriti Shadow Warriori seksismi ja Bloodi tollal värske õudusteema kallal. Aga uudistesse satuti ka omapäraste põhjustega.

Nii tekitas furoori Bloodi reklaam ajakirjades, kus relvastatud mees verevanni võttis. Shadow Warrior käis uudistes veel 2005. aasta sügisel. Nimelt ilmus lisapakett Wanton Destruction alles seitse aastat pärast põhimängu. Lisa oli küll ammu valmis, kuid tolleaegne levitaja pani selle ootele ja lõpuks jäigi kuhugi riiulile. Aastaid hiljem leidis (siis ammu kinni pandud arendusstuudio) Sunstorm Interactive’i üks ninamees juhuslikult CD koopia ning osapoolte kokkuleppel lasti see tasuta välja. Parem hilja, kui mitte kunagi. Wanton Destructionil on muide ka oma nägu ja tegu, näiteks on sealsed saladused palju rohkem peidus.

KOKKUVÕTTEKS

Lõppkokkuvõttes ei saa öelda, kumb parem on, see oleneb mängija teemaeelistusest. Kui hinge kõditab kõhe keskkond ja satanistide põletamine, siis sobib Blood. Kui aga toitmist vajab naljasoolikas ning rassistlikud ja seksistlikud killud hinge ei riiva, võib eelistada Shadow Warriorit. Isiklikult pean lahedamaks viimatinimetatut. Mõlemad on aga paremad kui Redneck Rampage ja õhkavad Build-mootori mängude tõmmet rohkemgi. Tundub, et varsti naasen Duke Nukem 3D juurde…