Far Cry 6 on enda hinda väärt, aga seda ainult juhul, kui…

Alustame olulisest – kui sulle meeldib Far Cry mänguseeria, on meeltmööda ka selle kuues osa. Kui Ubisofti hiiglaslike avatud kaartide avastamisest on saanud su lemmiktegevus, ootavad sind ees head ajad! Far Cry 6 pakub täpselt seda, mida sa ootad ning armastad.

Sarja numbriliselt kuuenda episoodi tuttavlikkus on aga korraga selle tugevaim külg, kui ka suurim nõrkus. Peategelase Dani Rojase seiklused kurja diktaatori hirmus elaval Yara saarel pakuvad, vähemalt esimese kümne tunni põhjal otsustades, minimaalselt üllatusi.

Tegemist on üksikisikuvaates tulistamismäruliga. Avatud maailm on hiiglaslik (hetkel, mil esimest korda tervet kaarti nägin, sai selgeks, et seda mängu ma niipea läbi mängida ei jõua) ning pulbitseb missioonidest, kus eesmärgiks baase vallutada, hävitada ja/või õhku lasta. Vahel saab hiilida, vahel automaatide laulu saatel vastaste poole joosta.

Hulgaliselt on ka kõrvalisi tegevusi, alustades pisemate kontrollpunktide ülevõtmisega ning lõpetades aardejahtidega. Saab käia kalal, küttida loomi, osaleda erinevatel võidusõitudel. Yaral tegevustest puudu ei tule, sest iga paari minuti tagant jääb ette mõni sõbralik tüüp, kes sulle uue suuna kätte annab.

Yara saare Kariibi mõjutused toovad meieni lopsaka džungliga maalapi, mille keskelt võib leida väiksemaid külasid ja suuremaid linnu. Tõenäoliselt saadi aru, et Far Cry 3 on üks armastatumaid mänge seerias. Sellele ei vihja mitte ainult sarnane keskkond, vaid ka üks varasematest missioonidest. Tegu pole isegi tagasihoidliku viitega, vaid Dani ise ütleb: „Mulle tundub, nagu ma oleks seda varem teinud.“

Karakterina on Dani Rojas meeliülendav nähtus. Mitte, et ta oleks enneolematu ja unikaalne või suurepäraselt kirjutatud. Küll aga on taaskord tore näha tegelast, kes pole lihtlabane tumm ja näotu avatar.

Mängu alguses on võimalik valida, kas hakkad mängus möllama nais- või meessoost Danina. Minu kaalukauss langes naisversiooni poole, kuna Ubisofti varasemad teosed (AC: Odyssey, AC: Valhalla) on näidanud, et n-ö õrnema sugupoole näitlejad saavad enda ülesandega kordades paremini hakkama.

Fantastilise soorituse teeb ka kogenud Giancarlo Esposito („Breaking Bad“, „The Mandalorian“) kurja diktaatori Antón Castillo rollis. Kahjuks eksisteerivad Dani ja Castillo pisut erinevatel tasanditel. Castillo on suur kurjam, kellel puudub Daniga igasugune side. Ka naise otsus vabadusvõitlejaks hakata on vaid kuidagi kaudselt Castillo poolt põhjustatud.

Võttes arvesse seeria eelmisi mänge, kus kurjamitega võitlemine sai kiirelt isiklikumat laadi tõuke, on Far Cry 6 natuke kui lati alt läbi minek. Ehk on tegemist kaalutletud otsusega jättagi Dani vaid üheks mutriks suuremas süsteemis. Vähemalt alguses tammuvad aga Castillo ja Dani lood natuke eraldi teedel. Õnneks pole narratiiv kunagi Far Cry mängude puhul põhifookuseks olnud.

Ka on lood omavahel tonaalsuse poolest lahkhelis. Castillo vahevideod on depressiivsed ja rõhuvad, Dani seiklused aga võrdlemisi koomilised. Näiteks lukustub juba üsna varakult lahti esimene kaaslane, kelleks värvilise jakiga alligaator. Samuti surutakse talle kiirelt selga kaadervärk, mis tulistab välja rakette. Jah, see on ülla eesmärgi nimel, aga…

Lisaks kõnevõimele mõjub Dani puhul positiivsena ka asjaolu, et ära on kaotatud tegelase arendamine erinevate arengupuude kaudu. Enam ei pea ujuma õppimiseks käele uut tätoveeringut tegema. Dani oskab juba eos tappa, kuna värvati juba noorest peast Yara armeesse.

Küll aga leidub muid mehhaanikaid, mis võivad (aga ei pruugi) tüütuks muutuda. Näiteks saab relvadele erinevaid lisasid külge pookida. Selleks tuleb maailmast üles korjata ressursse, need laagrisse viia ja seejärel töölaua taga enda arsenali sisse toppida. Samuti saab ressursse kasutades enda laagrit arendada ning selle kaudu kaardile uusi baase ehitada või kalapüügikohti leida.

Mingil veidral põhjusel on suurtes baasides liikumine pandud kolmanda isiku vaatesse. Antud otsuse tegelik põhjus jääb muidugi segaseks, ent üheks teooriaks on asjaolu, et siis näed, millised ürbid sa Danile selga oled ajanud. See on pisut kohmakas ja tundub üldjoontes siiski tarbetu.

Baasides on võimalik mängida ka minimänge. Üheks selliseks on kukevõitlus, kus saad enda võitluslindu ise juhtida. Nii ongi kukepoksist saanud täiesti adekvaatne kaklusmäng, kust ei puudu erinevad löögid, eluribad, kaks raundi, ajalimiit ning muud kohustuslikud elemendid. Kas see on vajalik? Ei. Kas see on naljakas? Igatahes!

Räägime vast ühest olulisemast elemendist tulistamismängudes – tulistamine. Far Cry 6 puhul on see igati adekvaatne. Arsenal on piisavalt mitmekülgne ning sihiku vastase peale asetamine ja seejärel päästikule vajutamine kõigile selge.

Vastaste tehisintelligents jätab aeg-ajalt soovida. Võiks ju arvata, et karjakesi mööda tühja väljakut tina pritsiva kuulipilduja suunas jooksmine on halb idee. Mitte Yara sõdurite meelest! Samuti tekkis aeg-ajalt olukordi, kus vastaste abijõud ei kavatsenudki otsa saada. Nii tulid kasuks pigem kiired jalad kui täpne sihtimisoskus. Üldiselt on märul rahuldav ja peaks adrenaliininälja edukalt kustutama.

Visuaalselt näeb teos suurepärane välja (siinkirjutaja mängis Xbox Series X peal), seda muidugi pealiskaudselt. Lähemale jõudes võib silme ette jääda tehnilist praaki (maa peal lebavad õunad hõljuvad tegelikult paari sentimeetri kõrgusel õhus), ent selliste avatud maailmaga mängude puhul on säärane juhtumine tavapärane. Ka ei puudu humoorikad vead. Näiteks sattusin peale olukorrale, kus autod otsustasid ühel hetkel kas võpsikusse kihutada või aeglaselt tee peal tagurdades kaaskodanikest üle sõita.

Far Cry 6 ei ole ideaalne videomäng. Ka pole see 2021. aasta parim mäng. Kui aga otsida meelelahutust, mille puhul ei pea väga palju mõtlema, on see ideaalne kaaslane. Samuti pakub teos suurepärast bang for your buck väärtust. Emakeeles oleks see hea „pauk sinu raha eest.“ Ei, oota…