Assassin’s Creed Shadows on tugev kandidaat seeria parima osa tiitlile

Naudin kena panoraamvaadet. Tõmban hinge. Ja hüppan. Assassins Creedis ikka hüpatakse. Ükskõik kui kõrgelt, sest all on alati kas mõni heinakuhi või veekogu. Isegi kui pole tegemist ikoonilise leap of faith’iga, on sageli ohutu hüpata. Kuid sel korral vajub mu tegelane maandudes surnult kägarasse.

Assassin’s Creed Shadows on Ubisofti värskeim samanimelise seeria mäng, mis jätkab Originsis paikapandud mudelit ehk tegemist on seiklus-rollimänguga avatud maailmas. Sel korral siis sengoku ajastu Jaapanis.

Ütlen kohe ära, et tegemist pole arvustusega vaid esmamuljega. Kes on mänginud Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, siis teab, et viimased teosed jõuavad täieliku läbimise juures kuhugi 150 või enama tunni kanti. Seega peate praeguse 38 tunni ja 19 minuti puhul leppima esmamuljega.

Mida ma selle aja jooksul olen jõudnud teha? Ma olen avanud umbes kolmandiku kaardist. Teinud selle ulatuses ülesandeid. Kogenud põhilugu. Avastanud (vist) enamuse sihtmärkidest. Ja neid pole siin üldse vähe. Möllanud ringi mõlema peategelasega – Naoe ja Yasukega. Ja teinud seeria kõige olulisemat osa. Jep – parkuurinud mööda Jaapani maalilist maastikku.

Mulle on Assassin’s Creedi seeria puhul alati üheks mõõdupuuks see, kui väga ma mõnulen sirgjoones ühest kohast teise joostes. On see nauditav? Või hoopis nii tüütu, et sunnib mind kasutama hobutransporti või kiirrännakut?

Ja ma pean tunnistama, et ma pole veel üheski neist mängudest nii palju jooksnud. Raske on panna näppu peale põhjusele, miks ma küll mööda ebaühtlase reljeefiga, kuid vähest ronimist pakkuvat kaardil ringi lippan.

Võib-olla on põhjuseks looduse sarnasus meie koduste metsadega – männid, sõnajalad, energiavõsa. Võib-olla on põhjuseks keskkonna esteetika koos mahedalt rahustava helilise taustaga. Võib-olla on põhjuseks ghostoftsushimalik merelises kliimas puhuv tuul, mis keerutab langevaid lehti ja paitab muruväljasid.

Võib-olla on põhjuseks dünaamiline ilm. Jah, Shadowsis on nii muutuv ilm kui ka vahelduvad aastaajad. See on ka põhjus, miks mu tegelane hüpet järve üle ei elanud. Nimelt ei mõelnud ma sellele, et hetkel on talv ja järv võib olla jääs. Ups.

Jalutan linnatänavail. Fokusseerin. Eemalt paistab mingi huviobjekt. Lähemale jõudes selgub, et see on mingi tegelane. Suva. Lendan peale ja annan molli. ….Vaheklipp…. Tundub, et oli mingi oluline tegelane.

Shadowsi avatud maailma teeb eriti toredaks see, et loo taga näivad lukus olevat ainult seal keskset rolli mängivad karakterid. Kõik muud sihtmärgid toimetavad maailmas ringi ja sul on võimalik neid maha võtta ka enne, kui saad üldse teada, et nad eksisteerivad. Nii võib avastada organisatsioone, mille olemasolust varem polnud üldse teadlik.

Nagu ikka on siin ka seeriale omane vastaste levelite süsteem. Aga kui oled piisavalt osav, siis on võimalik jagu saada hetkel veel liiga tugevastest vastastest. Näiteks neid kaljult alla lüües.

Sarnaselt olen endale juba jõukohastes paikades kohanud tugevamasse kategooriasse kuuluvaid vastaseid. See lisab teatud üllatusmomendi, kui arvad, et lähed lihtsalt mõnda kindlust puhastama ja oled siis järsku sunnitud oma valikute üle elus järele mõtlema.

Või kui teen juba harjumuseks saanud meditatsiooni minimängu ja mind järsku üks selline jõujunn seljatagant varitseb.

Minimänge on Shadowsis muide mitmeid. Tahaks väita, et äkki isegi rohkem kui varasemates osades. Kuid pead ei annaks – erinevalt mängus rapitavatest vastastest, kelle jäsemete kaotuse saab soovi korral seadetest sisse lülitada.

Minimängude puhul on tunda teatud sarnasust eelkõige Avatari mänguga. Vaja võib minna näiteks rütmitaju. Või sõrmeosavust. Või konarlikul maastikul sadulast vibuga lastes vandumist, sest mõni märklaud on põõsa taga peidus.

Alles on ka varasematest osadest meelde jäänud puhtalt parkuurimisele keskendunud sektsioonid. Samas pole need ülearu pikad ega keerulised. Positiivse üllatusena pole ma veel kohanud ühtegi piiratud ajaga parkuuriväljakutset ega minimängu. Pole ka lendavate noodilehtede või tätoveeringute tagaajamist.

Jooksen mööda teed. Mööda teeb tuleb vastu ronin. Eh, kukele, proovime…

Varasematest osadest meelde jäänud mängijat jahtivad pearahakütid on asendunud rahumeelsete roninitega. Või noh, nad on rahumeelsed kuni sa ise tüli ei nori. Ühtlasi on nad toredaks vahepalaks, kelle rünnakud on mitmekülgsemad kui muude vastaste käitumine.

Tüli saab muide norida ka mõnda vastaste baasi puhastades alarmkellasid kõrvaldamata. Selle peale võid muutuda tagaotsitavaks kogu linnas, mis tähendab et sind hakkavad tülitama ka niisama tänavatel korda valvavad sõdurid.

Koos mängijat kõnetavate ja abipaluvate külarahvaga ja jaapani keelt purssivate portugali kaupmeestega jätab Shadows endast väga elava maailma mulje. Siinkohal pole väga kohatu isegi võrdlus Stalkeriga, sest ka keskaegses Jaapanis saab kohata sõdurite ja pättide omavahelisi madinaid.

Võitluste puhul saab rõõmuga tõdeda, et nullist ehitatud võitlusmehhaanikad ja animatsioonid mõjuvad värskendavalt. Nii kiire ja tehniliselt osav Naoe kui ka jõuliselt lammutav Yasuke on mõlemad midagi muud kui eelmistes osades esinenud Kassandra/Alexios ja Eivor.

Ja esimest korda tunnen uuemate Assassin’s Creedi mängude puhul, et ma lausa tahan erinevaid oskusi võitluses kasutada. Mul pole selle seeria võitlus tundunud nii lõbus pärast seda kui Odysseys teist korda spartan kick’i kasutasin. Ka blokeerimine ja pareerimine töötavad päris ligikutsuvalt.

Vestlen baasis sepaga. Mida nüüd lammutada ja mida paremaks teha?

Kui kellelegi on meeldinud Assassin’s Creedi mängudes baasiehitamise osa, siis Shadows annab selles osas rohkem vabadust. Mängija saab ise otsustada majade paigutust ja saab ise kujundada oma zen-aeda. Baasis toimub ka varustuse paremaks tegemine.

Hea küll, mida ma ikka venitan. Räägime põhilisest – kahest peategelasest. Tegelikult pole see ju esimene Assassin’s Creed, kus mängijal on kasutada kahte tegelast. Seda pakkus meile ka Syndicate.

Aga sel korral on erinevused drastilisemad. Lisaks erinevatele animatsioonidele on neil ka erinevad oskused ja relvad.

Shinobist Naoe keskendub lisaks katanale veel ka tantole, kusarigamale ja loomulikult ’peidetud terale’. Tema on klassikaline Assassin’s Creedi peategelane.

Yasuke on aga suur võimas sõdalane, kelle repertuaaris on suurem katana (jah, see kõlab imelik, ja ei, ma ei tea, miks nad lihtsalt tachit ei kasutanud), yumi, naginata, teppo ja kanabo. Ta on justkui kõrvaltegelane.

Kuigi esmapilgul tekib mängus tunne nagu tuleks keskenduda eelkõige Naoele, siis vaikselt saabub karakterite vahele tasakaal. Kontrasti Syndicate’iga tekitab aga see, et Yasuke pole ikka üldse assassin.

Ta on sõdalane. Ta oskab küll veidi hiilida, kuid eriline ronija ta pole ja ka kuigi vaikselt tappa ta ei oska. Aga noh, kui aus olla, siis ka Valhalla Eivor oli rohkem röövelkõrilõikaja kui salamõrtsukas.

Kui valdava osa mängust saab läbida ükskõik kumma tegelasega, siis neil mõlemal on personaalsed lood ja kõrvalülesanded, mida saavad teha ainult nemad.

Siinkohal saab igaüks ise otsustada, mida ja kellega nad kogeda soovivad. Mingit kohustust mõlemaga kõike teha pole. Ka oskuspuud on neil erinevad. Kuid progress on paralleelne ehk ükskõik kumba kasutada, saavad ikka mõlemad oma oskuspunkte.

Kes tahab muide kogeda puhast kanoonilist lugu nii nagu Ubisoft seda oma paksus raamatus ette kujutab, siis selleks on mängu seadetes spetsiaalne nupp. See võtab olulistest dialoogidest ära valikud ja mängija kogeb lihtsalt ühte sujuvat lugu.

Samuti on mängus immersiivne mängulaad, mis tähendab seda, et kõik tegelased räägivad omale igapäevases keeles. Jaapanlased jaapani keeles ja portugallased omavahel portugali keeles.

Ma arvan, et see on ka ainus õige viis Shadowsi mängimiseks, sest ingliskeelne häälnäitlemine on veidi liiga dubleeritud anime maiguga. Pealegi, subtiitrite lugemine on eestlastele juba emapiimaga kaasa antud oskus.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võtta?

Esmase, ligi 40 tunni pealt tahan küll öelda, et tegemist on väga hea mänguga. Kui Valhalla tekitas minus Assassin’s Creedi seeria osas väsimust  ja Mirage’i lühike vahepala tekitas väikese ootuse, et äkki läheb paremaks, siis Shadows on mu isiklikke tagasihoidlikke ootusi ületanud.

Seeria fännile võiks see olla küll üks maiuspala, Jaapani kultuuri ja keskkonna huvilisele samamoodi. Mängus on veel nii mõndagi muud toredalt rõõmustavat, mida kõike ei jõua siin lahata. Pisidetaile. Aga ka ilmselgelt uuenduskuuri läbinud Anvili mootor ja jätkuvalt kvaliteetne muusika – neid kõiki peab ise kogema.

Ubisoft näitab jätkuvalt eeskuju, kuidas ehitada avatud maailma mängu ja seda värskena hoida. Ma veel ei tea, kas see on mu lemmik Assassin’s Creedi mäng, aga ma vaikselt kaldun selles suunas, et Origins ja Black Flag peavad astuma kõrvale. Ma ei jõua järgmist 100 tundi ära oodata.

P.S. Esmakordselt võttis Assassin’s Creedi lugu mul ka silma märjaks.