Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2025

Võib tulla üllatusena, aga minu arvates on videomängud päris ägedad! Möödus järjekordne aasta, mille jooksul sai ära proovitud terve hulk erinevaid mänge, paljud neist väga head, aga mõned ka kohutav kelts.

Et aga aasta saaks ära saadetud positiivsete emotsioonidega, keskendume nüüd nendele headele mängudele.

Üheks mu lemmikuks mänguelamuseks tänavu oli GTA Chinatown Wars Nintendo DS-i peal. Aastaid tagasi jäi see mul ühe keerulise missiooni juures pooleli. Tänavu otsustasin, et maksku mis maksab – ma teen selle läbi ning mind ei huvita, kaua see aega võtab! Ei võtnud kaua aega. Selgus, et keerukuse põhjuseks oli asjaolu, et tegemist oli mängu viimase missiooniga. Vot siis.

Aga enne veel, kui ma avaldan, millised 10 (või isegi 11) teost tänavu teistest paremad olid, meenutaks hea sõnaga veel teisigi teoseid, mis äramärkimist väärivad: Metroid Prime 4: Beyond, Word Play, Lumines Arise, Spilled!. Isegi Gears of War: Reloaded – üks täiesti tarbetu uusversioon – sai läbi tehtud ja on seetõttu väärt mainimist.

Aga aitab mölast!

10. Duck Detective: The Ghost of Glamping

Duck Detective seeria mängud on lühikesed paaritunnised kogemused, kus elu hammasrataste vahele jäänud part-detektiiv paterdab ringi ja üritab erinevatele jaburatele küsimustele vastuseid leida. Sarja teine osa viib Eugene’i glämpingusse, kus lahendamist vajavad mitmed müsteeriumid, seda kõike saatmas humoorikad dialoogid ja armas visuaalne stiil.

Tegemist ei ole maailmamuutva teosega, ent aasta on lõppemas ja ma mõtlen selle peale siiani peaaegu igapäevaselt. See tähendab, et midagi tegi see väga õigesti!

9. Battlefield 6

Ma armastasin Battlefield Bad Companyt. Ma armastasin Battlefield Bad Company 2-te. Ma armastasin Battlefield 3-e. Ma armastasin Battlefield 4-ja. Battlefield 1 oli ka täitsa tore. Battlefield V oli lihtsalt okei ja pisut unustatav. Battlefield 2042 oli rõlge saast, mille peale sai kulutatud (vähemalt teistega võrreldes) küll vähe tunde, et isegi need tunduvad tagantjärele raiskamisena.

Õnneks on head ajad tagasi ning Battlefield on taaskord väärt armastamist. Battlefield 6 on olnud igati lõbus ning kui mu mängimisharjumused poleks aastate jooksul niivõrd kardinaalselt muutunud, siis veedaksin selle seltsis loetamatu hulk tunde veel.

8. Ball X Pit

Tegelikult peaks Ball X Pit edetabelis isegi kõrgemal kohal olema, aga ma kardan, et mul on sellega kerge recency bias. Nii mitmedki mu edetabelid tunduvad mulle aastaid hiljem ontlikud – mõned mängud on liiga kõrgel positsioonil, teised teosed aga häbiväärselt esikümnest välja jäänud. Kahtlustan, et Ball X Piti kaheksas koht jääb samuti painama. Aga see selleks.

Oluline on, et see on mu edetabelis ära märgitud, sest tegemist oli ühe lõbusaima elamusega aastal 2025! Keegi ei osanud ennustada, et Arkanoidi ja Vampire Survivorsi kokku segamine võiks niivõrd hästi töötada, ent siin me oleme – ajatu klassika on sündinud! Mängitavus on lihtne, aga äärmiselt kaasahaarav.

Mul pole õrna aimugi, kui mitmeid kümneid tunde selle teose alla läks, sest selgus, et kui Steamis offline’i ja online’i vahel pendeldada, läheb platvormisisene tunniluger lolliks. Fakt on, et see number jätkab kasvamist.

7. Blue Prince

Blue Prince pakkus 2025. aastal kõige rohkem üllatusi. Omapärane nuputamismäng andis eesmärgi mõisa tagaotsas asuva lukustatud toa näol, milleni jõudmine muutus kiirelt kinnisideeks.

Lukustatud toani jõudmiseks oli vaja ehitada erinevatest tubadest koosnev tee. Et aga teekond liialt igavaks ei muutuks, olid ka pea kõik toad erinevaid mõistatusi ja müsteeriumeid täis. Blue Prince oli niivõrd palju erinevaid tahke täis, et see tundub tagantjärgi lausa pöörane.

Õnneks või kahjuks on lukustatud toa esmakordne avamine mängu haripunkt. Õnneks seetõttu, et sellelaadset elamust tänavu ükski teine mäng ei pakkunud. Kahjuks aga seetõttu, et tegelikult sellega mäng otsa ei saanud, kuid peale esialgset joovastust ma enam säärast tuhinat ei tundnud.

6. Ghost of Yōtei

Tegelikult ei paku Ghost of Yotei mitte midagi uut ega huvitavat. Tegemist on kõige klassikalisema avatud maailmaga kolmanda isiku vaates märuliseiklusega, mida turult leida võib. Samas on kõik niivõrd kvaliteetselt tehtud, et mängimist on raske lõpetada.

Ka on järjeosa igas mõttes üle oma eelkäijast. Lugu on küll jätkuvalt klišeeline, ent tunduvalt kaasahaaravam. Peategelane kordades huvitavam ja mitmetahulisem. Kaart meeldejäävam ja varieeruvam. Rohkem huvitavaid relvi, vähem pidevat masetsemist samurai au üle. Arvukalt kõrvaltegevusi, vähe kasutajaliidest risustavaid menüüelemente ekraanil.

Vahel peab aju puhkama. Ghost of Yotei lubas sellel juhtuda.

5. Doom: The Dark Ages

Doom Eternal oli okei. Aga mida aeg edasi, seda vähem meenutan seda hea sõnaga. Eelmise osa lõbu ei suudetud tabada. Tundus, et fookusesse on võetud vaid suurimad perverdid, kes naudivad, kui neid põleva piitsaga nüpeldatakse. Oli ägedaid momente, aga tagantjärgi suudab meenutada kordades rohkem neid hetki, mil ei olnud kohe üldse äga.

Õnneks Doom: The Dark Agesi puhul selliseid mõtteid ei ole. See oli loll ja lahe ja lõbus. Vahepeal oli mingi lugu, ekraanile paisati totaalselt jaburaid asju, aga põhirõhk oli mõnusal mängitavusel.

Tõsi, üheks peamiseks mängumehaanikaks oli pareerimine, ehk põhimõtteliselt oli tegemist parry slop mänguga, ent isegi see suudeti piisavalt lustlikuks teha, et sellele läbi sõrmede vaadata. Tegelikult hakkas see isegi meeldima.

4. Mario Kart World

Mario Kart World ei pruugi olla seeria parim mäng, ent see ei pisenda asjaolu, et veetsin selle seltsis tänavu mitmeid kümneid tunde ning nautisin neist igat viimset kui üht. Kuigi avatud maailmas oli vähem elu, kui oleks lootnud, jäin mitmel korral näiliselt sihituna ringi sõitma, sest see oli niivõrd lõbus.

Ning lõbu on asi, mida Nintendo oskab kõige paremini!

3. Avowed

Kujutage ette – te mängite Skyrimit, aga see on tegelikult ka lõbus! Heakene küll, Skyrim oli juba eos lõbus, ent kesine maagia ja tüütud kaalunõuded su seljakoti sisule tirivad suunurki allapoole küll.

Avowed andis aga nendele elementidele jalaga tagumikku ning lubas kõikidel mänguritel teha seda, mida nad soovivad, ilma nõmedate piiranguteta. Kotis on natuke liiga palju asju? Sa võid ikka joosta, lihtsalt väsid natuke kiiremini. Lisaks võid üleliigse pahna hõlpsalt laagrisse saata.

Kuigi vehkida saab ka mõõkade ja muu säärasega, kasutasin mängus pea eksklusiivselt igasuguseid erinevaid loitse ning muud maagiat, mis muutis märuli mitmekülgseks, lõbusaks ja värviliseks.

Kuskil seal taustal oli ka lugu, mille käigus sai valikuid teha, ent põhirõhk oli pidevalt sellel, et mängijal oleks lõbus kolle tappa ja maailma avastada.

2. Donkey Kong Bananza

Tõenäoliselt ei ilmunud 2025. aastal ühtegi teist videomängu, mis oleks olnud nii ääretult lõbus, kui seda oli Donkey Kong Bananza.

On ääretult julge lüke luua maailm, mille ülesehitus näib olevat standardne, ent seejärel selgub, et oma eesmärkide täitmiseks ei pea sa järgima ühte konkreetset teekonda või alistama tervet trobikonda vaenlaseid – mõnikord piisab ka sellest, et lööd seina sisse augu.

Donkey Kong Bananza oli otsast-otsani just selliseid momente täis. Vähe oli probleeme, mida poleks saanud lahendada rusikatega. Ja kui juhtuski, et enda kämmaldest jäi väheks, sai lihtsalt jalge all asuvast maakamarast tüki välja rebida ja sellega vehkima või seda loopima hakata.

Ja selle lõbusa tordi peale poetatakse pidevalt magusaid kirsse, kui Donkey Kong leiab üles järjekordse banaani ning kõlaritest kõlab erutatud: „Ooh, banana!“

1,5. Marvel’s Midnight Suns

Alustasin käesolevat aastat lubadusega, et mängin 2022. aasta lõpus ilmunud Marvel’s Midnight Sunsi edasi. See oli juba siis väga hea, ent uue aasta alguses lükkasid muud mängud selle tahaplaanile ning nii ta jäigi mu PlayStationi avakuvale end meenutama.

Otsustasin, et mänguikooni niisama vahtimine peab lõppema. Nii lisasingi senisele mänguajale umbes 30 tundi juurde ning mäng pole kaugeltki lõppenud. Teekonna jooksul soetasin endale ka hiljem ilmunud lisapakid.

Mängu pakutav taktikaline strateegia on ääretult mõnus, lugu heas mõttes jaburalt koomiksilik, ning lisaks sellele pakutakse ka korralikus koguses avastamisrõõmu ja nuputamist. Tegemist on vaieldamatu pärliga, mis omal ajal ebaõiglaselt vähe tähelepanu sai.

Nüüd on see pidevalt erinevate soodukate raames üliodavalt saadaval ning oleks patt seda võimalust mitte ära kasutada!

1. Death Stranding 2: On the Beach

Aasta oli 2019, kui ma pigistasin silma kinni ja lubasin esimesel Death Strandingul enda lemmikmängude edetabelis viimase koha sisse võtta. Ütlesin, et kui ma juhuslikult peaksin koostama ka aasta suurimate pettumuste nimekirja, oleks kõnealune mäng sealgi esindatud.

Ja nüüd, kuus aastat hiljem on eelnimetatud teose järjeosa mu lemmikmängude edetabeli kõige kõrgemal astmel. Kui esimene Death Stranding oli unikaalne ja unustamatu elamus, ent keskpärane videomäng, siis Death Stranding 2: On the Beach suudab olla kõike korraga.

Võib vaielda, et liigne „mängustumine“ on natuke kahandanud seda unikaalset võlu, mis esimesel osal oli, ent see ei tähenda, et On the Beach poleks täis kojimalikku lõbusat jaburust ning pööraseid ideid. Kamaluga leidus hetki, mil suu vajus lahti, sest ekraanile jõudis möll, millelaadset varem pole nähtud.

Lugu on jätkuvalt muhedalt loll; tegelased sümpaatsed, aga samas arusaamatult rumalad ja kohmakad; ning kõikvõimalikud pisidetailid nii maailmas, loos kui ka mängumehaanikates kohati totaalselt mõttetud, ent neetult ägedad.

Ma veetsin Death Stranding 2: On the Beach seltsis üle 90 tunni ja mul jagub veel piisavalt tegevust, et kolmekohaline number kätte saada. Ja ma saan selle kolmekohalise numbri kätte, ma luban teile.

Sest pakkide vedamine on jätkuvalt mõnusalt zen.