Kas automängud vajavad lugu?

„Hei, tüüp! Ma nägin, kuidas sa oma uhke autoga kiiresti mööda tänavaid sõitsid! Suur respekt sulle! Ka mina sõidan oma uhke autoga kiiresti mööda tänavaid. Sellest tulenevalt peaksime me sõpradeks hakkama! Lähme ja sõidame koos oma uhkete autodega mööda tänavaid ja tõuseme tippu!“

Käsi püsti, kelle jaoks taoline „The Fast and the Furious“ filmiseeriast alguse saanud stsenaarium tuttav on. Kuigi ma ise ei ole just kõige suurem automängude austaja, tuleb mulle juba paari sekundiga meelde rohkem kui üks teos, mis säärast ülesehitust oma loos kasutanud on või seda tulevikus tegema hakkab. Isegi, kui mängul konkreetne lugu ning pea- ja kõrvaltegelased puuduvad, eksisteerib reeglina üleüldine fikseeritud sündmustejada, mis eeldab, et mängija alustab põhjast ning töötab ennast tipu poole. Teatud juhtudel on see täiesti okei – meie kõigi lemmik automäng Burnout Paradise toimis nii, et viskas mängijale ette erinevaid võidusõite uutele autodele ning nende eduka läbimise tulemusena sai enda juhiloale kõrgema klassi staatuse. Kõike seda dikteeris mahedahäälne DJ autoraadios, kes toimis ka mängu juhisena. See oli piisav, ma ei vajanud rohkemat, sest sõitmine (mis oli ja jätkuvalt on meeletult lõbus) ise oli suurimaks ajendiks, et mängimist jätkata.

Forza seeria, mille kuues osa just hiljuti välja tuli, on veelgi kliinilisem. Kuna tegu on pigem autosimulaatoriga, ei ole lugu tarvilik ning erinevate etteantud autode, klasside, radade, võidusõitude ja karikate katsetamine ja läbimine on algusest peale loogilised ja eeldatavad tegevused. Kordagi ei teki küsimust, kus see lugu siin on, või miks ma millegi poole parasjagu püüdlen. Forza Horizon (mille teine osa oli hästi lahe, olgugi, et demoversiooni mina proovida ei saanudki), olles kõrvalepõige põhiseeriast, leiab vajaduse panna mängija keset hullumeelset autofestivali, mille eesmärk on avatud maailmas peituvatest võidusõitudest osavõtmise teel oma respektihulka kasvatada, et siis uuemad ja ägedamad võidusõidud lahti lukustada – ehk vastavalt valemile. Osad sõitudest tunduvad hullumeelsed – tuleb võidukihutamises näiteks kas helikopterit või tervet õhuväge võita. Festivali keskkond vabandab säherdused veidrused välja vaid osaliselt. Iroonilisel kombel on just eelnimetatud mängule tehtud „Kiirete ja Vihaste“ teemaline lisaosa, mis üllatavalt toimib antud maailmas üsna hästi. Piisab ainult sellest, et filmist tuttav Ludacris ülesandeid ja näpunäiteid jagab.

Eelmisel aastal ilmunud, kuid kiirelt inimeste mälust kustunud The Crew kasutas samuti põhjast tippu valemit, üritades seda maskeerida, andes peategelasele kindla ilme ja olemuse ning õhkõrna süžee, mille kohaselt peategelane oma venna surmas süüdi olevaid inimesi üritas tabada. Aga et seda teha, on vaja ikkagi seda magusat respekti, mida saab ainult uhke autoga kiiresti mööda tänavaid sõites! Ning, olles just äsja ühe uue mängu eelversiooni tunnistajaks olnud, on selge, et see valem pole kuhugi kadunud – tänavad lausa nõuavad, et peale sõpradega nukke kokku löömist tuleb auto gaasipedaal põhja vajutada. Kõike seda selleks, et püüda kinni oma unistused ja saada kõige kiiremini sõitvaks sõitjaks sõitjate seas.

Kuid kas automängud üldse vajavad lugu? Need for Speedi seeria üritas sellele ükskord põhjalikumalt vastuse leida. Tõsi, kergemakoelisemaid looelemente oli seni mängudele külge poogitud ennegi ning üldisemalt jälgisid needki selles artiklis korduvalt mainitud tabelis tõusmise valemit, ent alles The Run lükkas teise käigu sisse ja keskendus loole erilise hoolega – lubas too mäng ju juhil autost lausa väljuda! Kriitikute ja mängurite tagasisidest võis aga välja lugeda ülima pettumuse, sest lugu oli segane ja halb. Selle eksisteerimine ei ole keelatud, ent senimaani pole tulnud meelde ühtegi automängu, mis oleks proovinud midagi teistsugust ja teinud seda õnnestunult. Žanr ise seab juba narratiivsele arengule kindlad piirangud ja ootused.

Burnout Paradise (ning tegelikult kogu Burnouti seeria üldiselt) näitas/näitab, et lugu ei ole tarvilik, et pakkuda mängijatele arkaadilikku sõidulõbu. Motivatsioon ei ole lahedate tagurpidi nokamütse kandvate tänavarallijate eksistentsi külge lukustatud. Vahel võib nukke ju kokku lüüa küll, aga mõnikord tahaks teeselda, et coolid tänavasõidud ei ole ainuke põhjus, miks uhke auto rooli üldse istuda.