The Division avab ukse hoiatusmängudele

Ma jooksen üksi mööda viimaste päikesekiirte valguses oranžiks värvitud lumiseid Manhattani tänavaid, mõlemal pool teed ümbritsevad mind kõrghooned, igal pool ilutsevad alles säranud jõulukaunistused ning tõelist jõulutunnet tekitav lumi langeb aeglaselt minu ümber maha, mattes seejuures minu poolt jäetud jalajäljed. Jõulurahu on aga tunda ainult sellest, et tänavatel valitseb vaikus – ükski tuli ei põle ning tavapärased inimeste massid on tänavatelt kadunud. Seevastu tänavad, majaesised ja nurgatagused on kaetud laipade, prügi ja hävinenud autodega, osad hooned on tulevahetustes kannatada saanud, mõni on lausa maha põlenud. Minust mööduvad metsikuks muutunud koerad, prügihunnikute vahel piiksuvad rottide parved ning kaugusest on alati kosta püssipauke ja kiiresti vaibuvaid karjeid. Üritan küll nendeni jõuda, kuid jään alati hiljaks või kaotan kiiresti suunataju, sest tulistamist ja karjeid kostub alatasa igast suunast.

Satun peale kahele mehele, kes otsivad parasjagu läbi ühte elutut keha. Ma ei tõsta relva, kuid mind nähes annavad nad minu pihta tuld. Seda muidugi nende kahjuks. Tänavatel abivajajaid otsides mööduvad minust näljased külmumise piiril olevad inimesed, kes paluvad minult juua, mõne tühise snäki või lihtsalt midagi turgutavat. Annan neile selle vähese, kuid selles kaoses pole tavaliselt midagi peale mõne limonaadipurgi pakkuda.

Ühel kõrvaltänaval vaatasid mulle otsa kaks kahtlast tüüpi, kes rüüstasid iga mööduvat autot ja proovisid murda sisse igasse majja. Need on inimesed, kes ei põgene surmava viiruse eest nagu kõik teised, vaid jäävad maha, et koguda teiste inimeste omandist endale varandus ja siis kui kõik on laabunud sellele järgi tulla, et rikkalt edasi elada. Mind nähes avasid nad aga kohe tule. Jällegi oli see nende kahjuks. Kõik Manhattanisse jäänud rüüstajad avavad sõnagi lausumata minu pihta pihta tule nagu arvaksid, et tahan neid oma rüütellikusest ja õilsustundest peatada, kuigi mitmel juhul olen valmis lihtsalt mööda kõndima. Linnast on saanud tulekahju, mistõttu tuleb hoolikalt valida, kuhu vesi suunata.

See suhtumine muutus, kui pärast ühte öist avastusretke sattusin jäistel tänavatel peale ühele vanemale prouale. Ta suutis mulle öelda vaevu paar sõna, kui haaras rinnust kinni ja kukkus värisedes maha. Ta suri. Ma ei saanud midagi teha. Mul puudusid vahendid tema aitamiseks ning ausalt öeldes poleks saanud isegi vahendite olemasolul midagi teha. Ma vaatasin jõuetult pealt, kuidas ta varises kokku tema raskuse all krabiseva jää peal ja jäi elutult lebama. Pärast seda astusin sihikindlalt iga rüüstaja tegevusele vahele, sest ei suutnud leppida olukorraga, kus needsamad tüübid käituvad surnutega vääritult. See proua oli kellegi ema, õde, tädi või naine. Keegi otsib teda taga teadmata, et ta on surnud kuskil Manhattani hoolimatutel tänavatel ja mingid tüübid otsivad ta laipa läbi nagu oleks ta prügikast. Ma ei saanud seda lubada, mistõttu hakkasin julmalt sekkuma igasse vahejuhtumisse.
Õnneks ei ole üksi. Manhattanisse saabudes suunati mind veel arengujärgus olevasse baasi, kus oli puudu vahenditest, töötajatest, teadlastest ja kõigest sellest, mis aitaks linna taas jalule ning peataks viiruse, mis sai alguse tänupühade järgse suurmüügi Musta reede ajal. Tuhanded surid, tuhanded evakueerusid, kuid väga paljud on endiselt lõksus. Nad jäid linna virelema või muutusid raisakotkasteks, kes asusid linna korjuse kallal nokkima kuni mõistsid, et abi ei tule niikuinii, mistõttu võivad nad valimatult tappa ja käituda nii nagu nende kunagine tavaline väike elu ei lubanud. Mina olen ainult väike mutter suuremas eesmärgis taastada rahu, päästa inimesi, peatada viirus ning ehitada linn uuesti üles. See on raske, kuid õnneks saab seda teha koos sõpradega.

Asi muutub keerulisemaks alas, mida võimud ja kohalikud nimetavad hellitavalt Dark Zone’iks. Seal kogunevad kõik relvastatud banded, et varuda abipakke, vajalikke vahendeid ja muud nodi linna üles ehitamise jaoks või saabuvad nad sinna iseenda lõbuks, et tappa valimatult teisi, röövida nende asju ning kasutada neid pigem enese jaoks. Iga inimene kujutab endast potentsiaalset ohtu, kedagi ei saa usaldada. Isegi mitte oma meeskonnakaaslasi. See on koht, kus igaüks võitleb iseenda eest. Ka seal on tekkimas lootuskiir – kõik koonduvad vahel ühise eesmärgi nimel, et võtta maha eriti tapahimulised rüüstajad. Dark Zone on koht, kuhu ei tasu minna ilma meeskonnata, sest üksinda reisivatest sõduritest saavad kohe kerged sihtmärgid. Teisi tappes saab minust ja minu meeskonnast aga kohe ere sihtmärk ning mul on ainult mõni minut aega, et end peita sadade tapahimuliste pilkude eest või surra ning jääda ilma kogutud varast ja tõenäoliselt ka meeskonnakaaslastest.

Kui jätta kõrvale kõik The Divisioni mängulikud elemendid nagu augmenteeritud reaalsuse rakendustest inspireeritud linnakaart, korduva välimuse ja jutuga rüüstajad, asjade kogumine, relvade ja iseenda võimete ning välimuse täiustamine ja kõik avatud maailma rollimängude juurde käiva, võib isegi öelda, et The Division on päris korralik hoiatusmäng. Selle reaalsus on kohati hirmutav, sest ajalugu on näidanud, et massiivse elektrikatkestuse, maavärina või ükskõik millise katastroofi järel langeb iga piirkond esmalt kaosesse. Alati on neid, kes kasutavad olukorda ära. See on aga mäng, mis lubab (aga ei kohusta) olla see koristaja, abipakkuja ja hea samariitlane, kes ulatab abikäe ajal, mil kätt ulatatakse tavaliselt surnuks kägistamiseks, paljaks röövimiseks või maha laskmiseks. The Division on hoiatusmäng, aga ma kardan, et beeta põhjal kogetud üsna tuttavad mängulikud elemendid ja korduma kippuv põhimehaanika kaotab hoiatava osa päris kiiresti ning asendab selle lõbusa koostöömänguga, mida see peaasjalikult üritab ollagi

The Divisioni beeta lubab palju. Üllatan isegi ennast, kui ütlen, et mulle mäng väga meeldis. Siiski kardan, et see meeldivus võib hääbuda päris kiiresti vähese sisu, tegevuse ja motivatsiooni puuduse pärast, aga see on hetkel tulevikumuusika, mis võib omandada beetaga võrreldes hoopis teised noodid.