fbpx

ARVUSTUS: Layers of Fear

Layers of Fear on üks nendest õudusmängudest, mille puhul võib juba kaugelt vaadates eeldada, et tegu on kindlasti millegi väga tavalisega. Samalaadseid mänge on lihtsalt liiga palju. Neil on alati väga sarnane sisu – mees või naine on omaenda tegude tõttu hullumeelsuse piiril pärast naise ja/või lapse kaotamist. Taolise loo lõksu on langenud ka Amnesia: The Dark Descent, selle järg A Machine for Pigs, The Park ning isegi P.T. Milles asi? Kas ideed on otsa saanud? The Park erines valitud peategelase poolest, kuid seda tegi juba Silent Hill 3 kolmteist aastat tagasi ja Alien: Isolation alles hiljuti. Tõsi, The Park on antud juhul erand, sest seda on ka naispeategelane õudusmängudes. Peale korduvate lugude painab õudusmänge ka üks teine probleem – enamjaolt kõik väidavad, et on psühholoogilised õudused.

Miks on see probleem? Psühholoogiline õudus on muutunud sõnakõlksuks ning pea iga mäng kasutab õuduse esile toomiseks jällegi üksteisele sarnanevaid lahendusi. Level1 möödunud aasta parimate mängude hulka kuulunud SOMA on erand ja hea näide alternatiivsetest valikutest ning loomingulisest vabadusest. Õudusmängude suurimad probleemid tulenevad nende rohkusest. Steam on neist pungil ning pea iga päev kuulutatakse välja uus õudukas, mille räsitud olemisega ja vaimselt katkine peategelane suundub mahajäetud paikadesse patte lunastama. Mida rohkem on sarnaseid mänge, seda rohkem süveneb arusaam, et publikule meeldivad alati ühesugused asjad. Ma olen ka osa publikust ja mulle meeldi, kui asju korratakse, aga siiski meeldib mulle endalegi ootamatult palju poolakate loodud Layers of Fear.

yjnhbtjng

Layers of Fear on pealtnäha täpselt selline nagu kõik õudusmängud – pereisa on läinud kahetsusest ja süütundest hulluks ning elab läbi oma isiklikku puhastustuld pärast naise ja lapse kadumist. Lisaks on tegu psühholoogilise õudusmänguga, mis keskendubki mehe laguneva psüühika tekitatud ilmingutele. Õnneks on žanris väga tavaliseks ja ootuspäraseks muutunud elementidele külge haagitud üks väga meeldiv konks – Layers of Fear oleks justkui probleemidest teadlik, mistõttu keskendub võimalikult psühhedeelsele elamusele. Süžee oleks kui teadlikult jäetud tuttavlikuks, et saaks keskenduda ainult visuaalsele loo jutustamise stiilile. See ongi mängu üks suurimaid õnnestumisi. Esialgu mõjub see nagu iga teine.

Ees ootab oma hiilgeajad minetanud vana häärber, hunnik mahajäetud kirju ja üleskorjatavaid asju. Layers of Fear mängib häbitult oma pealkirjaga – kõik on tõesti kihiline. Esimene kiht on väga tuttav, lausa tüütavalt sarnane teistega, kuid siis juhtub midagi. Selgub, et peategelane on kunstnik, kes plaanib lõpetada oma viimase meistritöö ja see ongi mängu eesmärk. Kokku tuleb koguda kõik vajalikud osised – lõuend, värv, pintsel jne. Peale iga vajaliku osa leidmist suundub lugu vastu mängija tahtmist alati maalituppa tagasi. Iga etapp algab ja lõppeb maalitoas, vahepeal tuleb liikuda liftiga aina sügavamale kunstniku katkise psüühika painajate merre ja seda nii kaua, kuni maal on valmis.

drgvrdfbg

Minu jaoks on see „etapp“ nagu eraldiseisev kannatusterada, sest sellest mäng koosnebki. Igal sammul ja igal silmapilgul juhtub midagi keskkonnas, selle helides, värvitoonides ja visuaalses ilmes. Layers of Fear mängib tajuga nii hoogsalt, et meeltesegadus kuulub lausa disaini juurde. Näiteks kõik uksed sulguvad selja taga, mistõttu peab alati edasi liikuma isegi siis, kui iga samm lubab uut ehmatust ja groteskseid nägemusi kunstniku kõlvatust elust täis lähedastele tekitatud kannatusi. Iga tuba ja koridor võib nii kiiresti oma ilmet, kuju, geomeetriat ja mõju muuta, et mõni moondumine jääb lausa märkamatuks. See ongi kõige ehmatavam – Layers of Fear hirmutab teadmatusega iga uue sammu ees.

Etapi all mõistan ka narratiivseid juppe, mis jäävad maalitoast lahkumise ja sinna naasemise vahele. See tuba on selline väike rahukeskus, kuhu kogunevad kõik teekonnal kätte saadud olulised esemed ja kirjad. Tuba muutub ajapikku vastavalt läbitud etappidele, kuid seal ei ehmatata kunagi. Umbes nagu Resident Evili kirjutusmasinatuba. Kõik see, mis jääb toast lahkumise ja sinna naasemise vahele, on aga kohutav kadalipp, kus iga liigutus on mõeldud keskkonna mõjutamiseks. See ei ole P.T, kus õudus peidab end ukse taga. Õudus peidab end kogu aeg hoopis kukla taga, tunda on selle hingeõhku, see on läppunud roiskunud lehk, kuid vaatamata väljakannatamatule haisule on ohutum selja taha mitte vaadata, sest parem on kannatada kui vaadata hirmudele otse näkku.

thbrdtnh

Sai juba mainitud, et peategelane on kunstnik. Teda nimetatakse lausa uueks Michelangeloks, kuid eluraskused, alkoholism, lapsekasvatus, inspiratsiooni kadumine ja eneses kahtlemine muutsid kunstniku kibestunud haigeks meheks. Nüüd ta siis taarub vigast jalga longates oma mõistuse igavestes labürintlikes katakombides. Valides klassikalise maalikunsti mängu üheks keskseks elemendiks on poolakate Bloober Team loonud imetlusväärse taiese. Visuaalne ja kunstiline stiil ning tasemete disain on inspireeritud klassikalise maalikunsti meistrite töödest. Need maalid sulanduvad keskkondadega kokku, käituvad kui kujundid ilmestamaks peategelast ning tõmbavad ligi nagu allegooriad kaotatud ilust, süütusest ja elujanust. Layers of Feari üks tugevamaid külgi on austus maalikunsti vastu. Kunstihuvilistel on siit palju leida ning nii võivad tekkida ka uued seosed mängu narratiivi ja maalide taustade vahel. Mõnes mõttes on iga maal spetsiifiliselt valitud kommenteerimaks seinal rippudes ka ümberringi toimuvat.

hgkjhyjm

Layers of Fear pole pooltki nii sügav, kui tahab olla, kuid mõjusad maalikunstist tuletatud kujundid ja metafoorid töötavad sellele vaatamata. Mäng näitab suurepäraselt, et suurim hirm ei ole koletis kapis või voodi all, vaid teadmine, et oled üksi. Alguses oli võib-olla hea, kuid siis hakkavad lahkunud lähedaste hääled koridorides kajama. Algul hellalt, pärast julmalt ja hiljem lausa groteskselt. Üksi mõeldakse välja palju suuremad probleemid ja hirmud. Üksi olles ei saa neid jagada, keegi ei kuula ega mõista, keegi ei hooli. Hirm ja üksindus mõjuvad kohutavalt. Sellises meeli vallutavas olekus ei kummita koletised, seal on vaid inimese teine mina, kes jõllitab peeglist või antud juhul maalist tagasi. Kõik tegemata teod ja välja ütlemata mõtted kuhjuvad õlgadele koormaks nagu hirmust toituv mustendav tont. See koorem on aga liiga suur, et üksi kanda, mistõttu toimubki murdumine ja ring on jälle surnud. Surnud ring, millest pääsu pole. Layers of Fear toob oma sõnumi väga võikalt ja rabavalt esile. Peaaegu sama hästi kui P.T.