The Division ja 15 pingelist tundi

Kui Tom Clancy’s The Division 2013. aasta E3 mängumessil välja kuulutati, olid ootused automaatselt laes. Need muidugi kahanesid kohe kui Watch Dogs – eelmine mäng, mis tundus olevat suurejooneline spektaakel – paraja kolinaga läbi kukkus. „See graafika ei saa olema sama“ me ütlesime. „Raudselt poogitakse mängust pooled demos nähtud asjad välja“ me mõtlesime. Noh, see viimane osutus isegi tõeks, aga esimene, kuigi alguses seda kartsin, saab siiski ümber lükatud. The Division on kaunis, kirev, detailne. Visuaalselt nauditav videomäng. Mängitavus, mille järgi proovitud beeta end igatsema pani, on jätkuvalt tasemel ning hoiab minust kahe käe küünistega kinni. Purustatud rekordid on õigusega välja teenitud.

Olen mängu alla praeguseks hetkeks matnud 15 tundi. Rohkem lihtsalt ei ole jõudnud, sest silmapiiril terendavad asjad, mis nõuavad tähelepanu. Virtuaalset, viiruse poolt laastatud Manhattanit olen avastanud koos oma hea sõbraga, sest noh, üksi mängimine lihtsalt ei ole see. Esimene õhtupoolik mängu seltsis möödus nõnda, et kell 1 öösel otsustasime järgmist loomissiooni mitte alustada. Aeg oli küps, et end voodisse vedada ning tööpäev hingas ähvardavalt kuklasse. Mängu panime lõpuks kinni kell 3, sest tervelt kaks tundi hulkusime mööda tänavaid, mida asustasid hüljatud autod, häbematud närukaelad, lootuse kaotanud kodanikud ning karge kõle tuul. Iga teeristmik asetas meie teele uusi ahvatlusi, horisonti täitsid järjekordsed pätid, kelle pihta oma salv tühjaks lasta. Uue hingetõmbe tekkimisel kuuldus kõrvaltänavast mobiiltelefoni heli, mis märkis veel ühe kogutava eseme lähedalolekut. Üks kortermaja lahtine uks lihtsalt kutsus sisse, et korrus-korruse haaval teadmata kadunud inimeste poolt hüljatuid kortereid rüüstata. Külmkapist haarasime kaasa veepudelid ja limonaadipurgid, riidekapist uued hõlstid. Ühes koridoris kõlas kaja vanade elanike kurvast saatusest.

Järgmisel õhtul jätkasime missioonidega. Meie kogemustasemed tõusid ning koos sellega ka muidugi meie egod. Me valitsesime neid tänavaid, kaitsesime lihtinimesi kurjategijate eest, tõime rahu nendele uulitsatele. Mitte keegi ei suutnud meile vastu hakata, mitte keegi! Ei need tavalised pätid, kes kõigest omakasu eesmärgil süütutele kallale tungisid, ega ka maniakaalsed puhastajad, kes viiruse hävitamiseks terve linna maha tahavad põletada. Teadsime, et järgmisel päeval oleme valmis uueks väljakutseks – Dark Zone. Pime ala, kus puuduvad reeglid ning iga agent seisab iseenda eest. Kõik on lubatud, miski pole keelatud. Astusime tsooni uksest sisse ning läksime koheselt esimeste märatsejatega tüli norima. Stsenaarium oli tuttav, olime seda enne teinud mitmeid kümneid (kui mitte sadu) kordi. Mis saaks sel korral erineda?

Meie vastased olid tugevamad, vastupidavamad, jõulisemad ning, mis kõige hullem, kavalamad. Nad ei peitunud lihtsalt lähedalasuva auto taha, et siis aeg-ajalt omapoolse automaadivalanguga meile vastata. Nad liikusid ringi, hiilisid meie selja taha, kasutasid ära numbrilist ülekaalu. Kiirelt ja efektiivselt elimineeriti meid ükshaaval ning seda ei aidanud ära hoida ka sõbra iseseisvalt tulistav kuulipilduja ega arvukad esmaabikomplektid ja muud tervist turgutavad vahendid. Kõigepealt maitses mulda üks, seejärel teine. Dark Zone õpetas meile kiirelt alandlikkust. Järgmistel tundidel olid meie sammud ettevaatlikumd ning teise katse esimestel minutitel polnud julgust isegi mitte joosta. Meid ei hirmutanud ainult kohalikud elanikud, vaid ka teised agendid, kes siia õnne otsima olid tulnud. Kauguses kajasid püssilasud, meie liikusime vastassuunas.

Aja möödudes suutsime pättide ülemvõimule vastu panna ning võidetud lahingutest jalutasime minema sõjasaaki täis paunadega. See oli vältimatu, me pidime kutsuma helikopteri, kes meie saastega kaetud varanduse siit välja veaks. Too aga tähendaks suurima tõenäosusega silmast silma kohtumist just nende teiste agentidega, keda senini vältida olime püüdnud. Esimene kord oli pingeline, ent iga järgneva korraga muutus protsess aina lihtsamaks ja juba üsna pea olime autopiloodi peal. Mina katsin ühte nurka, sõber teist ning olgugi, et võõrad agendid näisid sõbralikena, hoidsime neid pidevalt oma vaateväljas. Põhjusega, sest ühe agendi kannatus katkes ning ta otsustas oma püssitoru meie poole suunata. See jäi tema viimaseks teoks.

Kuigi me jäime ellu, oli pinge siiski liiga suur ning me liikusime tagasi „turvalisse“ tsooni. Sisse jäi aga tühi tunne. See ei ole enam see, mitte miski pole enam nii, nagu varem. Lubasime, et teeme selgeks, kes on viiruse levitamise taga, ehitame oma kodubaasi lõplikult üles, et abivajajatel oleks, kuhu pöörduda ning siis naaseme. Nagu kuningad.