fbpx

Ma olen senimaani suhtunud kolmanda isiku vaates tulistamismärulite mitmikmängulaadidesse teatava kõhklusega. Väga harva on mind suudetud köita ning reeglina on kogemus nende puhul jäänud keskpäraseks. Ka enne Uncharted 4: A Thief’s End viimast suuremat beetatesti, mille eesmärgiks oli serverite stressitaluvuse testimine, ei uskunud ma, et ma tollest väga vaimustun ning beeta alla rohkem kui pooltunni matan. Oi kuidas ma eksisin!

Stresstitest oli kõikidele PSNi kasutajatele tasuta, mis tähendas, et PS Plusi olemasolu polnud vajalik (positiivne eelkõige minu jaoks, sest kasutataval PlayStation 4 kontol oli too just värskelt otsa saanud). Mängijate otsingul selle tulemusena ma hätta ei pidanud jääma. Rotatsioonis oli hetkel kolm erinevat kaarti. Üks neist asetas mängijad džunglisse, teine väiksesse linnaossa koos turuplatsi ja poolelioleva ehitusega ning kolmas võimaldas öises keskkonnas katuseharjadel joosta ja hüpata. Igaüks neist oli küll üpriski kompaktne, ent samas täis ka salajasi käike, mille leidmine pakkus piisavalt avastamisrõõmu. Kaardid olid mitmetasandilised ning andsid kasutust tegelaste konksunöörile, millega erinevate kalju- ja muude lõhede vahel kiirelt navigeerides seintest üles ja alla ronimine unustusse vajus.

Mängitavus oli üpriski sarnane sellega, mida ma mäletan seda olevat seeria eelmistest osadest – pisut ontlik ja omapärane, ent siiski sujuv. Mainitud ontlikkus tuleneb tegelaste liigutuste animatsioonist, mis on pisut ujuv, aga õnneks ei tekkinud kordagi tunnet, et see oleks mind mingilgi kujul häirinud. Võibolla pigistasin endalegi teadvustamata selle koha pealt silma kinni, kuna Unchartedi seeria on minu üks vaieldamatutest lemmikutest, kuid fakt on see, et Uncharted 4 saab olema kvaliteetne teos. Mitmikmäng oli lõbus ning see on minu arust ühe korraliku videomängu juures üks väga tähtis (kui mitte tähtsaim) faktor.

uncharted 4 thief

Beeta, mis pidi lõppema esmaspäeva hommikul, venis edasi keskpäeva peale ning ametlikku lõppu ma ei suutnudki ära oodata, vaid panin puldi väsimusest käest. Ühe-kahe matši plaan muutus kiirelt ning asendus „ainult üks veel“ meelelaadiga. Raundid olid üpriski kiired, kaardid kompaktsed, mängitavus tuttavlikult adekvaatne ning üldine kogemus ainult suurendas ootusi ja lootusi. Uncharted 4: A Thief’s End jõuab meieni 10. mail, mis vähemalt minu arust on liiga kaugel!