fbpx

Ma kirjutasin neid sõnu laupäeva hommikul kell 4. MängudeÖÖ-ni oli jäänud umbkaudu 17 tundi ning viimased ettevalmistused käisid. Üheks ülesandeks oli valmis panna PlayStationid, mille peal Sony värskelt ilmunud virtuaalseadet proovida saaks. Teisi mänge alla laadides meenus ühel hetkel, et Resident Evil 7 pidavat ilmudes otsast lõpuni virtuaalreaalsuses mängitav olema ning võttes arvesse, et alles hiljuti sai suvel ilmunud demo pisikese uuenduse, otsustasin uurida, kas see ehk VR-tuge pole saanud.

Vastus oli ei ja jaa – vana demo uuenduse asemel pakkus Capcom mängimiseks täiesti uut juppi. See oli umbes 3 minutit pikk. Kui ma PS VR-i silme eest ära võtsin, olid kõik mu ihukarvad püsti tõusnud. Teispool lauda istuv Andri küsis, et kas tõesti oli nii hull. Jaatasin. „Kurat, siis pean ma küll ise ära proovima!“ ütles ta, istus diivanile, pani seadme pähe ning vajutas „Play“. Järgmiste minutite jooksul vaatasin, kuidas ta diivanil korduvalt võpatas ning kõva häälega ei ütles. Pisut enne lõppu võeti seade peast.

Resident Evil 7 uus virtuaalreaalsusdemo, nimega Kitchen, on vähem mäng ning rohkem elamus – just nagu mitmed VR-kogemused. Teadmine, et väljaspool prille paistab ere lambivalgus ei lohuta mitte kuidagi. Loeb vaid see, et virtuaalne kest on aheldatud tooli külge ning kõrvaklappidest kostuvad ümberringi kõhedusttekitavad helid. Nende loetud minutite jooksul tundsin ma ennast abituna ning olgugi, et võisin osadele pikslitele näpuga näidata (kui mu virtuaalsed käed poleks olnud kinni seotud), elasin ma maailma kiirelt sisse. Eriti, kui varjudes hakkasid liikuma kahtlased kogud. Võin kihla vedada, et ilma PlayStation VR-ita on Resident Evil 7 mängimine mitme kraadi võrra rõõmsam tegevus.

Kuid Resident Evil 7 demo on eeskujulikult hirmutav ka ilma virtuaalreaalsuseta. Kui ei usu, vaata ise järgi: