Marguse TOP 5 Jaapani mängu aastal 2016

Ma ei mängi Lääne mänge, igatahes mitte palju. Mind köidavad rohkem niši- ja idamaade mängud ning 2016 oli seetõttu minu jaoks viimase viie aasta jooksul kindlasti parim (eriti tänu sellele, et mu eelistatud mängumasin on PlayStation), sest neid ilmus rohkelt. Siin on mõned, mis mulle kõige enam meeldisid.

JOJO’S BIZARRE ADVENTURE: EYES OF HEAVEN

1987. aastal moelooja Hirohiko Araki poolt loodud (ning kiiresti maailma enim müüduimaks mangaks saanud) JoJo’s Bizarre Adventure on eelnevaltki konsoolidele jõudnud. Sel aastal nägi ilmavalgust JJBA: Eyes of Heaven – 2v2 madistamine, milles on võimalik 52 erineva tegelase vahel valida ning võidelda kas arvuti või päris mängijate vastu. Visuaalselt on mäng JJBA animeseriaaliga äravahetamiseni sarnane.

Üksikmängukampaania leiab aset alternatiivses universumis, kus pahalane DIO ei saanud päriselt surma, vaid sai tugevamaks ning üritab (juba kolmandat korda) maailma üle võtta. Stardust Crusadersi tiim rändab läbi mitmete erinevate ajaperioodide ning kogub kokku kõik kaheksa JoJo’t (tegelaste hüüdnimed, tuletatuna hääldusest, näiteks JOtaro KuJO, JOseph JOestar jne), et DIO’le kolki anda.

Mina kui tohutult suur JoJo fänn nautisin seda mängu väga ning isegi ilma eelnevate teadmiseta „JJBA“ universumi kohta saavad kõik sellest mängust mõnusa doosi Jaapani shounen-kultuuri.

THE LAST GUARDIAN

Shadow of the Colossus. Üks PlayStation 2 suurimaid ning populaarseimaid teoseid. ICO. Ka väga hea mäng. PlayStation 3. The Last Guardian. Oih, 9 aastat läks veidi nihu. PlayStation 4.

„Kaua tehtud kaunikene“, ütleb Eesti vanasõna. 2015. aasta E3 tegi mul püksid märjaks, kui ma silmasin oma suurimat lapsepõlveootust, sest esmakordselt 2009 välja kuulutatud Viimane Valvur oli üks peamiseid põhjuseid, miks kunagi PS3 ostetud sai. No ja siis kadus see mäng ära ning ma mängisin hoopiski eelnevalt nimetatud Team ICO mänge, aga seekord trofeedega.

Ma pole elu sees nii kiirelt oma raha käiku lasknud kui selle mängu eeltellimuse puhul (ärge tegelikult eeltellige, see on pähh asi) ja ma ei kahetse seda! Kuigi kaamera oli kohati kohutav ja vahepeal langes kaadrite arv sekundis umbes seitsmeteistkümneni, suutis The Last Guardian selle korvata oma loo ning ilusa väljanägemisega.

Ja Trico on kohutavalt nunnu, ent samas loll loom.

FINAL FANTASY XV

Final Fantasy XV – taaskord arenduspõrgus olnud mäng, mis peale kümmet aastat jõudis minu kui totaalse Final Fantasy seeria fännini ja tänase päevani ei suuda ma uskuda, et ta on füüsiliselt mu riiulis.

Ma olen mängu alla matnud praeguse seisuga 212 tundi ja lisapakid pole veel ilmumiskuupäevagi saanud. See on tavaline Viimase Fantaasia elamus. Kõik, kes on mänginud vähemalt ühte osa sellest kuulsast seeriast, teavad, mis tunne see on.

Visuaalselt lummav  ning väga heade rollimänguelementidega Final Fantasy XV on vaieldamatult minu Aasta Mäng 2016. Ning nagu öeldud – isegi kui puudub igasugune kogemus eelnevate Final Fantasy‘tega, siis seeria 15. (tegelikult 82.) osa on sellest hoolimata nauditav ja seetõttu soovitan seda tuliselt igale rollimängusõbrale.

GOD EATER 2: RAGE BURST

KAS SA TEAD, KUI SUURED KOLLID JA RELVAD SIIN MÄNGUS ON, SEST NAD ON TÄIEGA SUURED ehk Monster Hunter: Aga Parem! ehk God Eater 2: Rage Burst.

Ma pean hoiatama: esimesed 5-6 tundi on kohutavalt igavad ja ma tahtsin enda digitaalse koopia tagastada, sest esimene God Eater oli alati põnev ja pakatas tegevusest. Kuid suutes need mõned tunnid üle elada, algab see tõeline mäng ja oh sa poiss! Väga sujuv ja kiire võitlussüsteem, väga head arvuti poolt kontrollitud kaaslased ning Dark Soulsi tasemel bossid on kindlasti selle mängu tugevaimad küljed ning müümispunkt.

Proovi. Päriselt.

DARK SOULS III

Ma tean – „Margus, Dark Souls III on tegelikult Lääne rollimäng, aga lihtsalt Jaapani arendajate poolt!“ Vahet pole, juba raskusastme poolest on ühe maailma kurikuulsaima videomänguseeria kolmas osa Jaapani mäng (me ju teame, et Devil May Cry 3 Euroopa ja USA väljalasked said eraldi raskusastme, kuna originaalse koopia lihtsaim tase oli lihtsalt liiga jõhker).

Viimane mäng. Triloogia on otsas. Esimene lisa on mängitud. Teine on tulemas, kuid millal, eks näis. Viimane osa purustas minu ootused, sest ta oli välimuselt ilus, bosside poolest piisavalt väljakutsuv ning muusika poolest taevalik.

Kindlasti ei julge paljud inimesed mängida antud seeria mänge kuulujuttude tõttu, mis väidavad et „Dark Souls näitab, kui mehine mängur sa tõeliselt oled!“, kuid kui mängida piisavalt ettevaatlikult ja mõistusega, pole see tegelikult nii hull.

Proovi ise järgi – mina kui vana SoulsBorne veteran ütlen, et see on peale teist Dark Soulsi ja Bloodborne’i lihtsaim teos selles kurikuulsas viisikus.