Martini TOP 10 mängu aastal 2016

Nii palju häid mänge, nii palju ägedaid mälestusi! 2016. mänguaastat ei pea videomängude austajad kindlasti noruspäi meenutama jääma. Head ja paremat sai mängida pea kogu aasta jooksul ning parimatest parimate ritta panemine on seega keeruline ettevõtmine. Rabelemine koha pärast minu esikümnes oli tihe ning nii mõnigi teos, mida siiralt nautisin, pidi paraku nimekirjast välja jääma. Kuid siin ta on – minu meeldejäävaimad mänguelamused aastast 2016!

10. The Witness

Kuigi The Witnessi saabumisest on möödunud pea aasta, on mäng end mu mällu kiilinud sügava loo, nauditava mängitavuse ja värvikireva maailmaga. Tegu on mõistatusmänguga, milles mängija ülesandeks jääb peamiselt joone vedamine ühest labürindi otsast teise, kuid teose minimalistlik fassaad peidab enda taga sügavamat sisu, milleni jõuavad vaid kõige kannatlikumad ja teravama taibuga mängijad. The Witness on teos, mis ei taluta sind kättpidi ühe vastuse juurest järgmiseni, vaid teeb oma reeglid teatavaks läbi kaardi kannatliku avastamise ja erinevate lahenduste katsetamise. Tulemuseks on mõttetööd auhindav mõistatusmäng, mis ei alahinda mängijat ja teeb seeläbi need „Eureka!“ momendid nii palju magusamaks.

9. Uncharted 4: A Thieve’s End

Nathan Drake’i neljas tulemine osutus Unchartedi seeriale igati vääriliseks finaaliks. Tegu on tehniliselt lausa hirmuäratavalt eeskujuliku teosega, mille mitmes maailma nurgas aset leidev lugu toob endas kokku ülipõneva märuli, vandenõuteooriad ja peidetud piraadiaarded. Uncharted 4: A Thieve’s End paistab eelkõige silma aga sellega, et esmakordselt seeria ajaloos suudeti öelda midagi emotsionaalselt põhjapanevat tegelaste kohta, kes varasemalt olid minu jaoks jäänud pigem stereotüüpseteks tuulepäisteks aardeküttideks. Nathan, Sully ja Elena suudeti võrratu kirjutamise ja häälnäitlemise ning pea revolutsioonilise animatsiooniga muuta inimesteks, kelle elukäigule ma kaasa elasin. Sestap tundsin mängu lõputiitrite ajal, et ma ei vaja enam uut Unchartedit. Mitte sellepärast, et tegu olnuks kesise teosega, vaid vastupidi – tegu oli võrratult väärilise ärasaatmisega mängijate poolt palavalt armastatud seiklejatele.

8. Batman: The Telltale Series

Kui senini olid Batmani mängud keskendunud eelkõige märulile, siis eelmisel aastal hakkasid tänu Telltale’ile Gothamis puhuma uued tuuled. Pimeduse rüütel asetati stuudio signatuursesse narratiivikesksesse formaati ning tulemuseks oli üllatavalt unikaalne lugu, mis viie episoodi vältel suutis pakkuda mitmeid huvitavaid pöördeid. Tuttavate elementidena olid mõistagi kohal märul ja detektiivina kuritegude lahendamine, kuid eriliselt omapärase dimensiooni andis teosele Bruce Wayne, kes varasemates Batmani mängudes on suuresti jäänud oma alter ego musta maski varju. Troy Bakeri poolt häälnäideldud Wayne muutus nüüd ühtäkki sama keskseks tegelaseks kui Batman, kelle kaalutletud ratsionalism vastandus huvitavalt Batmani otsesele brutaalsusele. Kuigi teos kannatas mõneti juba Telltale’i mängudele omaseks saanud tehnilise praagi käes, ei suutnud see pärssida mängu kaasahaaravt lugu ja lihvitud tegelasi.

7. Hitman

Agent 47 naasmine pärast lahja vastuvõtu osaliseks saanud Hitman Absolutionit osutus üliedukaks. Otsustati loobuda lookesksest lähenemisest, taasavastati mastaapsed avatud tasandid ning uuenduslikult võeti kasutusele episoodiline väljalaskevalem. Tulemuseks on kuus unikaalset mõrvarlikku episoodi täis kümneid geniaalseid võimalusi oma sihtmärkide kõrvaldamiseks. Iga osa on justkui liikuv kolmedimensiooniline mõistatus, mis esitab mängijale verised väljakutsed ja annab vabad käed, kuidas tõstatatud takistusi ületada. Veel lisavad Hitmanile väärtust iga episoodiga kaasa tulnud kõrvalmissioonid, unikaalsed väljakutsed ja Elusive Targetid, mis kõik ajendavad mängu igat osa piinliku täpsusega läbi kammima ja kutsuvad mängija ikka ja jälle tagasi uusi saladusi avastama.

6. Oxenfree

Oxenfree toob salapärasele saarele kokku pineva põneviku ning inimliku tegelasteansambli, kellega enamikel mängijatel peaks olema lihtne vähemalt mõneti samastuda. Tegu on visuaalselt ja mänguliselt minimalistliku teosega, mis jääb meelde eelkõige oma muhedalt kirjutatud dialoogiga. Sinu vastusevalikutel on mängu kulgemisele tuntav mõju ning neist sõltub, kuidas su kaaslased suhtuvad sinusse, kuid ka üksteisesse. See kamp tegelasi, kelle seltsis me mängu müsteeriumeid lahkame, tunduvad teose lõpuks nagu reaalsed inimesed tuttavate eluliste probleemidega. Oxenfree näib kohati kui pilguheit iseendasse, kuna läbi peategelase reaktsioonivalikute peegeldame me mängu virtuaalmaailma ka iseenda iseloomu. Ei tasu siis olla üllatunud, kui selgub, et mängutegelaste vahelised suhted võivad osutuda sama keeruliseks ja kaootiliseks kui meie igapäevased läbikäimised üksteisega pärismaailmas.

5. Firewatch

Henry põgenemine eluraskuste eest Wyomingi metsadesse tulevahiks suutis tõenäoliselt nii mitmeidki mängijaid isiklikult kõnetada. Kipun arvama, et nii mõnigi meist on vähemalt korra unistanud raske rutiinikoorma õlult heitmisest ja elus uue lumivalge lehe keeramisest. Firewatchi värvikirevad metsad tunduvad peaaegu terapeutiliselt rahustavad, kuid peategelase Henry võrratult kirjutatud raadiosuhtlus tema kolleegi Delilah’ga lisab mängu emotsionaalset pinevust, millesarnast sageli videomängudes ei kohta. Liidame juurde veel metsas ringi luusivad salapärased isikud, kaduma läinud inimesed ja metsasügavustes asuvad salapärased suletud alad, ning saamegi tulemiks ühe eelmise aasta parima narratiiviga videomängu.

4. Inside

Inside’i punasärkse poisi teekond jäi minu halli ollusesse ringi loksuma veel pikalt pärast mängu teistkordset läbimist. Ma mõtlesin sellele tööl olles, poes kraami korvi ladudes ja magama minnes. Sellegipoolest pole ma siiani päris kindel, kuidas mängus juhtunut mõista ning arvan, et Inside väärib ka kolmandat tähelepanelikku läbimängimist, et jõuda jälile tema hästipeidetud saladustele ja õhkõrnadele vihjetele peategelase olemuse ja eesmärgi kohta. Tegu on teosega, mis suudab vaid visuaalse ja helilise keelega öelda palju nii ühiskonna kui ka mängijate endi mentaliteedi kohta ja jätta samas piisavalt ütlemata, et jääda sinuga ka pärast konsooli väljalülitamist. Kui hea kunst on meeldejääv ja mõtlemapanev, siis Inside liigitub vaieldamatult sellesse kategooriasse.

3. Battlefield 1

Minu jaoks müüs Battlefield 1 end lõplikult maha oma olustikuga. Esimene maailmasõda on senini vaieldavalt meie möödaniku kõige brutaalsem konflikt ning ajalootudengina huvitas mind, kuidas DICE sõja kujutamisele läheneb. Tulemuseks on mäng, mis on kohutav kõige paremas mõttes. Battlefield 1 võrratu üksikmängukampaania ei ole küll täiesti lahti öelnud märulimängule omastest klišeedest, kuid suudab sõjakoleduste ja inimelu väärtusetuse kohta öelda rohkem kui ükski tema žanrikaaslane. Võidukalt naases ka juba ennast tõestanud Battlefieldi tempokas mitmikmäng, kuhu süstiti värskust kaasahaarava Operations mängulaadiga, mis ei keskendu ainult ühele lahingule, vaid laseb sul võidelda terve sõjakampaania jooksul erinevatel kaartidel. Sel aastal saabuvad uuendused ja allalaetavad lisad lubavad pingelise madina jätkumist veel pikaks ajaks.

2. Deus Ex: Mankind Divided

Adam Jenseni võidukas naasmine meie mängumasinatesse oli minu 2016. aasta üks parimaid mänguelamusi. Mankind Divided on visuaalselt stiilne, pakub mitmekülgseid tegelasi ja täiesti võrratult ülesehitatud avatud tasemeid, mis panevad mängija hoolikalt kaaluma, millistesse võimetesse oma kogemuspunkte investeerida. Sa võid olla kas peatamatu tapamasin, nähtamatu kummitus või hõbekeelne manipuleerija – iga mängustiil on nauditav ning oskuslikult kokku pandud meeskonna poolt, kes teadis täpselt, mida saavutada tahetakse. Kuigi Mankind Dividedi lugu tekitas arutelu, kuna toetus tänapäeva ühiskonnas jätkuvalt problemaatilistele teemadele, nagu rassism ja sellest tulenev ebavõrdsus, on tegu nauditava põnevikuga, mis jätab lahti võimaluse ka järjeks. Arvestades kõnealuse teose triumfi, pole mul selle vastu vähimatki.

1. Dishonored 2

Dishonored 2 on eeskujulik näide sellest, kuidas juba võrratule mängule luua veel nauditavamat järge. Tegu on teosega, mis ehitab edukalt oma eelkäija tugevustele ning ütleb samal ajal lahti esimese osa nõrkustest. Arkane Studios on aru saanud, et järje eesmärk pole alati jalgratta uuesti leiutamine – vahel piisab sellest, kui anda fännidele rohkem sama, aga rafineeritumal kujul. Võimalus mängida kahe erineva tegelasega lisab teosele kuhjaga korduvväärtust, kuid Dishonored 2 suurim saavutus seisneb fantastiliselt disainitud massiivsetes tasemetes. Karnaca, alates agulitest kuni rikaste paleedeni, on oma ülesehituselt niivõrd orgaaniline, et mängu sisseelamine muutub imelihtsaks ja vastaste nutikas ülekavaldamine mitmekülgsete võimete abil hasartitekitavaks. Üleloomulike oskuste mitmekülgne kombineerimine mängu kaunitel ja massiivsetel tasanditel tähendab seda, et ka 2017. aastal ei jää Karnaca tänavad mulle kindlasti võõraks.