Leho mängis jaanuaris… kolmandaid osasid

Detsember jõulu- ja rahukuuna möödus mul väga vähese mänguvägivallaga. Uus aasta võetakse aga vastu paukude ja valgusesähvatustega ning seega on jaanuari elamused sellekohased. Seekord vaatan kolme mänguseeria kolmandaid osi, mis kõik kolmanda isiku vaates tulistamised. Kahest seeriast on kunagi isegi kesised filmid tehtud ning võibolla on nende karma ka mänguseeriaid negatiivselt mõjutanud.

Postal 3

Postali seerial on pikk ja kirev ajalugu. 1997. aastal ilmunud esimene osa oli isomeetrilises vaatas ülivägivaldne tulistamine, mis eelmise aasta mais POSTAL Redux näol värskendatud sai ning 2016. viimastel päevadel lasti vabaks ka selle lähtekood. 2003. aasta Postal 2 ja selle lisapakid on Unreal 2 mootoril töötavad üksikisikuvaates tulistamismängud. Muide, ma isegi arvustasin Postal 2-te väga ammu aega tagasi ja kuigi see polnud mu esimene retsensioon, oli see mu esimene internetis (ühes ammu haihtunud Eesti mänguportaalis) avaldatud jutuke.

Niisiis on mul arendaja Running With Scissors seeriaga oluline verstapost. Kuid Postal 3, aastast 2011, saab olema sarja esimene mäng, mida ma ei suuda läbi teha. Muidugi oli RWS-i otsus lubada järje tegemise eestvedamine Vene levitaja Akella kätte viga, kuid eriti kiiva kiskus kogu üritus siis, kui Akella rakendas finantskriisi tõttu käru vedama Vene arendaja TrashMasters Studios. Nimi on õigustatud, sest Postal 3 on äärmiselt põlatud. Lausa niivõrd, et RWS ise hakkas mängu maha tegema ja boikoteerima, kirjeldades mängu sõnadega igav, katki, lõpetamata…

Postal 3 kohta on internetist raske häid sõnu leida ning ka mina ei hakka seda vaakumit täitma. Tund mänguga tutvustas mulle kehva juhitavust, füüsikat, tehisintellekti, disaini, arusaamatult pikki laadimisaegu… Lisaks on seal valikutel põhinevad haruteed, mis mulle isiklikult ei sobi. Tegelikult eks ma ole ka vaimselt kasvanud. Aastaid tagasi võinuks ma tehnilistest muredest mööda vaadata ning taluda ka nilbet ja rõve-vägivaldset sisu, mis mulle tegelikult ei meeldi, kuid täna ma enam ei viitsi.

Sniper Elite 3

Mulle meeldib luuramine ning seega on nii Sniper Elite kui Sniper Elite V2 minu ajusoppides heade mälestuse kirstudes. Sarja kolmas osa on aga lausa parim. Tegevus on kolinud Aafrikasse ja kajastab järjekordselt Karl Fairburne’i täpsuslaskmise saavutusi. Kuulikaamera on alles, täiustatud anatoomilisi vigastusi aegluubis presenteerivad klipid niisamuti ning kaardid on teise osaga võrreldes suuremad. Edu valem peitub vaikselt hiilimises, selja tagant koksamises, pauke varjates kaugelt tulistamises ja oma asukoha muutmises. Automaatrelvad ja granaadid on ämbrisse kukkumisel hetkeolukorra pääsmiseks olemas, kuid üldiselt selline lähivõitlus kaugele ei vii.

Kaheksa kampaania- ja nelja DLC-kaardi kõrval on ka käputäis üleelamise- ja koostöömissioone, mis pole ka pahad. Aga olgugi, et mu mängutempo oli väga aeglane ja võtsin igal kaardil palju rohkem aega, kui vaja olnuks, jäi mulle väheks. Sellest tulenevalt on loetud päevade pärast ilmuv Sniper Elite 4 vast ka minu 2017. aasta oodatuim mäng.

Max Payne 3

Kunagi ammu olin ma peaaegu puhtalt FPS-mängur. Arvake, milline teos pani mind huvituma ka kolmanda isiku vaates märulitest? Ei, ei olnud Max Payne, hoopis Hitman: Codename 47! Kuid Max Payne oli esimene sellises perspektiivis mäng, mille ma läbi tegin ja mis suunas mind Mafiani, siis Hitmani ja Max Payne’i teiste osadeni ning nüüdseks on kuklataguse vaatega mänge läbitud mul üle saja.

Nagu eestlased Eestist, lahkuvad Soome mängufirmade loodud suurnimed Soomest. FlatOuti kõrval on Max Payne teine tuntud seeria, mida jätkati sünnimaast kaugemal ning sarnaselt kohutavale FlatOut 3: Chaos & Destructionile on ka Max Payne 3 minu arvates saast.

Esimene põhjus mängu vältimiseks on Rockstar Social Club. Ma vihkan väga sügavalt igasugust vahevara. Games for Windows Live, Uplay, Origin jt on mulle meeletult probleeme põhjustanud ja vihkan neid hingepõhjast. Rockstari Social Club on samasugune raudse neitsi sarnane piinariist. Kui jube see on, kui läbimõtlemata, kui vigane!

Kui mäng ükskord tööle saadud, ootab ees halb esmamulje, mis aina süveneb. Tulnuna just sujuva mängitavusega DOOMi juurest, on juhtimine väga puine. Minu ähmastes mälestustes olid Maxi esimesed ristiretked sujuvad, mis oli nende edu üks alustala, kuid siin on Max kohmakas, vähemalt hiire-klaviatuuriga. Omakorda viskab kaikaid kodarasse üliraskelt nähtav sihik, mis on vaid pisike valge või punane täpp. Lisaks sellele on ka vastased keskmisel tasemel päris kõvad sellid.

Pilt tundub mulle palju vanem, kui see tegelikult on, vahevideoid on segavalt palju ning need oma pideva vaatenurkade vahetamise ja värviplekiefektidega lausa vastikud. Ma saan aru, et loo jutustamist on proovitud teha film noirilikuks, aga Maxi sage pläkutamine, jalutussessioonid ja mitmed-mitmed muud elemendid rikuvad mängu minu jaoks täielikult. Isegi lugu ise ei avalda mulle muljet ja kuigi osad kohad, kuhu Max tulistama suunatakse, on okeid, on tasemedisain jura. Muusika on ainus aspekt, mis kohati kärab küll. Võibolla on ka mitmikosal mingi lunastav väärtus, kuid peale kannatusi üksikosas ei mõtlegi ma mängule minutit rohkem aega raisata.

Võtsin Max Payne 3 ette kindlusega, et saab midagi head mängida, kuid tuli selline pettumus, millist ma ei suuda varasemast meenutadagi. See võttis kogu mängimise isu niivõrd, et ma ei pannud kaks nädalat arvutit töölegi.