fbpx

Ma ei ole päris kindel, kuidas kirjeldada FATED: The Silent Oathi – oma järjekordset virtuaalreaalsuskogemust PlayStation VRi peal. Ühest küljest ei ole tegu ajaga, mida peaksin taga nutma, sest teos pakkus huvitavaid hetki ja erinevaid emotsioone. Teisest küljest ei suutnud see aga mitte midagi asjalikku öelda. Fakt on see, et see on olemas. FATED: The Silent Oath eksisteerib.

Paaritunnine kogemus (sest mäng on tänapäeval veel VRi pakutava kohta tihtilugu pisut palju öelda) paneb kasutaja viiking Ulferi saabastesse, kes on õnnetuse tagajärjena sattunud limbosse. Seal kohtub ta jumalannaga, kes lubab mehele tagasi anda ta elu, ent vahetustasuks nõuab tema häält. Selle lükkega elimineeritakse küsimus, miks mängu peategelane ei räägi ning lisatakse juurde interaktiivsed sektsioonid, kus teiste tegelaste küsimustele tuleb vastata kas pead noogutades või raputades. Osad neist momentidest on üpriski südamlikud, ent seda on ka mitmed teised hetked, mis peanõksutamist ei nõua.

FATED: The Silent Oath algab väga aeglaselt ning on seda ositi kuni teose lõpuni, ent siia-sinna poetatakse nii mõnigi südame kiiremini tukslema panev sektsioon.  Kõige meeldejäävam neist on episood, kus Ulfer asetatakse vankrit juhtima ja sellele järgneb tõenäoliselt kogu kogemuse kõrgpunkt. Kahjuks vankrisõidu ajal tõstatatud küsimused jäävadki vastuseta ning siin paljastub teose nõrgim külg – see ei ürita midagi öelda või mingisuguse lahenduseni jõuda. Lugu lõppeb ühtäkki ning mitmed eelnevalt tõstatatud probleemid jäävad lahenduseta, justkui stsenaristid ei teadnud ise ka, kuhu nad jõuda tahaks ning mõtlesid asju käigupealt välja.

Teose üksikud tegelased saavad kiirelt tuttavaks ning nii mitmegagi tekib sügavam side. Üheks armsaimaks saab Ulferi tütar Liv.

Sellest on aga kahju, sest tolle tunni-pooleteistkümne jooksul, mis mul teose läbimiseks kulus, suutsin nii mõnigi tegelane sümpaatseks saada ning oleksin tahtnud näha nende loole mingit konkreetsemat lõppu, eriti mängu puhul, mis eelkõige just oma narratiivile rõhub. Tegu võib tõepoolest olla episoodilise lahendusega ning see oli vaid esimene etapp suurest seiklusest, ent ka see tõstatab küsimusi teatud looliste lahenduste suhtes. Rääkimata sellest, kuivõrd ohtlik taoline mudel just VRi puhul olla võib – isegi tavaliste platvormide puhul ei pruugi me teatud mängude jätkumist näha, mis siis veel VRist rääkida.

Mängitavus on see, mida VR-kogemuste puhul (vähemalt praegusel ajahetkel) oodata võiks. Hästi palju on aeglast (väga, väga aeglast) ringikõndimist, ümbruskonna ja tegelaste uudistamist ning vahel ka mõne mõistatuse lahendamist. Nagu eelnevalt kirjutatud, saab ka hobusevankrit juhtida, ent kõik tegevused on üpriski piiratud, jättes mängija kasutada vaid üksikud nupud PlayStation 4 puldi peal (seda, kuidas on lahendatud käsklused teiste platvormide peal, ma kahjuks öelda ei oska). Liikumine toimib vasaku kangi abil, pööramiseks läheb vaja paremat, ent nagu paljude virtuaalreaalsusmängude puhul ikka, ei toimi see sujuvalt, vaid sektorite kaupa, mis võib (vastavalt inimesele) peale ja/või kõhule pisut halvasti mõjuda.

Mängu kõige meeldejäävam koht asub kohe selle vasaku kurvi taga.

FATED: The Silent Oath omab tegelikult ohtralt potentsiaali ning oma mänguaja jooksul suutsin rohkem kui ühel korral mõelda selle peale, kuivõrd ideaalne platvorm VR taolistele narratiivsetele kogemustele on. FATED on oma unikaalse visuaalse stiili ning hea, usutava häälnäitlemisega meeldejääv, ent siiski pisut poolik. Kui mängu alustades eeldasin, et tegu on millegi üpriski kuiva ja geneerilisega, siis lõputiitriteni jõudes jäin pisut enamat tahtma.