18-23. juulil sain isiklikult käpad külge Destiny 2 beetale. Mänguaega tuli pea 30 tundi, sest midagi muud ausalt polnud mängida ning lisaks olen ma lihtsalt peast veidike soe ka.

Igatahes, mida sisaldas see beeta ning millised mõtted mul tekkisid?

STORY: HOMECOMING

Peale oma tegelasklassi valimist (sest seekord ei olnud tegelase näo valimine beetas saadaval, erinevalt esimese mängu testversioonist) pandi mind otse sündmuste keskele – Cabalide rass ründas Towerit ning kõik minu esimese Destiny RNG-esuse bossivõitluste kaudu saadud nänn lasti vastu taevast. Aitäh, Bungie. Vaheklipid (kus mu tegelane ei rääkinud, sest miskipärast kaotas mu kangelane peale esimese osa The Taken Kingi lisapakki oma hääle) olid isegi täitsa lahedad. Ausalt.

Päris lahe oli näha tuttavaid tegelasi otse lahinguväljal, mitte ainult vaheklippides. Vaenlasi oli palju, missioon oli üpriski lühike ning sain käpad külge panna ka mõnele uuele eksootlisele relvale (isiklik lemmik oli Warlocki klassi SMG, mis oli põhimõtteliselt lõpmatu arvu kuulidega… kui seda õigel ajal kasutada). Ja Ghaul? Täiega. Lahe. Pahalane.

STRIKE: THE INVERTED SPIRE

Destiny 2 beetas oli saadaval ainult üks strike-missioon. Erilist vahet pole, sest olles mänginud ühte, oled mänginud kõiki.

Tegevus leiab aset Nessuses, mis on mingi planeedi tundmatu kuu, ja sellel polegi erilist vahet, kuna see meenutas päris palju Veenust esimesest teosest. Kui ma tahtsin uurida enda uusi võimeid (sest lisatud on ju uued alamklassid vanade asemel) ning peale selle soovisin natuke ringi kõmpida, et leida saladusi, avastasin ma, et mu tiimikaaslased ei jaganud minu mõttemaailma ning olid ette rutanud.

Muidugi on esimene ülesanne kaitsta oma Ghosti, kui ta skännib mingit valget torni. Bungie tegi seda jälle. Nüüd jõuab muidugi kätte see kord, kui keegi mängijatest peab viieks minutiks kas vetsu või sööma minema ning seetõttu peab kahekesti võitlema pea viie triljoni vaenlase vastu sest Destiny.

This is not a drill. Or is it?

Peale seda valusat kohta jõuab minu tiim kaevandusse. Kas me leiame siit Sekrioni (esimese Destiny viide, kui aru ei saa, pole hullu, ma olin ainuke inimene kes need nimed meelde jättis)? Arendustiim on saanud geniaalse mõtte anda juba niigi tüütutele Psionitele ka snaiprid, mistõttu on nad lausa kaks korda tüütumad.

Siis saab mäng tõelise Destiny 2 tunde, kui ma näen ühte väga, väga suurt puur. Mu esimene mõte on muidugi see, kuidas ma enda kamraadid sellesse lükata saan. Seda pole vaja kaua oodata, sest pea 5 sekundit hiljem oleme me kõik surnud ning silme ees laiutab Dark Zone’i tabel, mis näitab, et ma ei aita oma 26 vaenlase tapmisega meie tiimile kuidagi kaasa.

Kaks sõna: Üks sõna: ****

Lõpuks jõudsime bossiareenile ning oh üllatust – ta näeb välja täpselt nagu Atheon esimesest Destinyst. Tema üpriski tüütud rünnakud sisaldavad endas:

  • Võimet kutsuda Harpy’sid, kes on endale saanud laseri (miks)
  • Mängida „Põrand on laavat“, kuna sõna otseses mõttes põrand on laava
  • Lasta rakett, mis pimestab mind ning tänu sellele kukun ma kaardiservalt alla, sest miks mitte
  • Ja siis tema kohutavalt tugev ning kiire tulirelv, mida ta armastab läbi seinte lasta

Umbes peale üheksat uuesti alustamist saime me lõpuks selle sindrinaha maha notitud ning ma sain taaskord need saapad, mida ma juba viiel eelneval korral sain.

CRUCIBLE

Kas sa ihkad tasakaalustatud mängija-vs-mängija mängulaadi? Kas soovid PvPd, kus oskused on olulisemad kui relvad? Kas soovid võimalust üksinda minna vastu teistele, kes ka üksi on pea ees tundmatusse hüpanud, sest kolme suvalise kaaslasega 4-mehelise tiimi vastu minemine on peaaegu et enesetapp?

Siis Destiny 2 pole mitte mingil juhul sulle!

Tahaks tänada Scathelocki-nimelist relva, mille tõttu ei taha ma elu sees enam Destiny 2 PvPd puutuda. Veel sooviks anda kiidusõnu minu tiimikaaslasele, kes otsustas matši alguses kaljult sada korda järjest alla hüpata. Tänan ka kõiki neid, kellega ma kokku sain ning kes end minu tiimist leidsin, kuna te ei osanud mitte kunagi ühtegi kontrollpunkti enda valdusesse saada. Ning viimaseks soovin tänada spetsfiiliselt seda ühte inimest, kes korjas üles raketiheitja laskemoona ning lasi selle enda jalge ette.

Aga samas. Kaardid olid ilusad ja lahedasti üles ehitatud.

KOKKUVÕTTEKS

Destiny 2 beeta oli väga lahe. Ei jõua ära oodata väljalaskekuupäeva, et saaks oma kangelase peale tema eelmist kolmeaastast seiklust siia järge tuua. Tundub, et Bungie otsus eelmine mäng ka seitsmenda generatsiooni konsoolidele tuua, oligi just see põhjus, miks esimene  Destiny nii keskmisevõitu oli.