Assassin’s Creed Origins toob seeriasse tagaigatsetud värskust

Just nagu liigsest tuupimisest läbi põlenud gümnaasiumi lõpetanud õppur võttis ka Assassin’s Creedi seeria mullu vaheaasta, et ennast avastada ja leida tee tagasi oma juurte juurde.

Näib, et eelkõige keskenduti just viimasele, sest sel aastal naaseb Ubisofti mammutseeria Assassins’s Creed Originsi näol, mis viib mängijad Vanasse-Egiptusesse randmenoafetišistide ordu sünnile kaasa elama. Fännidel on põhjust kergendatult hinnata, kuna Origins on just see pahvak värsket kõrbeõhku, mida seeria edasi liikumiseks vajab.

Assassin’s Creed Origins rändab ajas tagasi 1. sajandisse eKr, mil Egiptuse riik vaagub hinge Rooma impeeriumi näiliselt kõikehõlmava varju all. Teose peategelane, Bayek, on elukutselt medjay, mis teeb temast korrakaitsja ning Egiptuse traditsioonilise eluviisi valvaja ja edasikandja. Kuigi Bayek ei ole nii koheselt meeldejääv kui flambojantne Ezio või elunautlejast Edward Kenway, on siiski tegu sobivalt ajastukohase tegelasega täis iseärasusi ja sageli ootamatuid iseloomuomadusi.

Varasematest Assassin’s Creedidest jäi sageli mulje, et protagonistid on üsna suvalised võrratute ronimis- ja võitlusvõimetega tüübid, kes eksisteerivad vaid selleks, et võimalikult suure hulga ajalooliste sündmuste ja tegelaste otsa komistada. Bayekil seevastu on roll Egiptuse ühiskonnas, mida teised teadvustavad. Kõrvalised tegelased teavad teda kas isiklikult või tema rolli, koheldes teda vastavalt. Bayekil on teda ümbritseva ruumiga tuntavamalt sügavamad seosed, kui varasemate seeria mängude kangelastel, mis aitab edukalt Originsi maailma ja narratiivi sisse elada.

Bayeki roll sõduri ja rahuvalvajana peegeldub ka tema tegevuses. Võrreldes varasemate mängude missioonidega on Originsi pakutav märgatavalt mitmekülgsem. Kuigi teoses on jätkuvalt seeria juures liialt tavapäraseks saanud „too-mulle-X-number-asju“ tüüpi ülesandeid, on neid palju vähem. Missioonide disainimisel on Ubisoft võtnud eeskuju The Witcher 3: Wild Huntist, kus esialgu tavapärastena tundunud kõrvalmissioonid olid sageli täis huvitavaid pöördeid ja üllatusi.

Sarnaselt võib Originsis farmeri kadunud härjarakendi otsing sujuvalt muutuda iidsete hieroglüüfide dešifreerimiseks, et paljastada tuhandeid aastaid tagasi kõrbeliiva alla mattunud iidse linna saatus. Lisaks üllatavalt suurele hulgale missioonidele saavad mängijad rüüstada vaenlaste kindluseid parema varustuse otsinguil, hipodroomil kaarikutega võidu sõita, Egiptuse elukaid jahtida ja palju muud. Võrreldes seeria varasemate osadega on Origins tunduvalt vaheldusrikkam, mis on mängu kaardi suurust arvesse võttes kindlasti hea.

Rääkides kaardist, siis Originsi versioon Vanast-Egiptusest on tohutult suur ja võrratult kaunis. Massiivsel detailidest ja tegelastest tulvil kaardil vahelduvad sujuvalt kõrbed ja oaasid, linnad ja külad ning põllumaad ja hunnitud templikompleksid. Tähelepanelikematele mängijatele on Ubisoft teosesse sisse pikkinud pisidetaile, mis võivad paljudele märkamatuks jääda, kuid aitavad siiski kaasa koherentsuse illusiooni tootmisele: templites viivad preestrid viirukitossus musitseerides läbi tseremooniaid erinevate jumaluste auks, amfiteatrist mööda uidates on võimalik algusest lõpuni ära vaadata sisseloetud tekstiga Vana-Kreeka tragöödia ning massiivsete Giza püramiidide varjus võib komistada aardejahil hauarüüstajate otsa. Kui missioonitundelisemad mängijad läbivad Originsi pealoo umbes 30 tunniga, siis avastushimulistele pakub Ubisofti Vana-Egiptus seltsi tunduvalt kauem. Tegu on ühe kauneima ja detailseima mängumaailmaga, mida olen kohanud.

Üks Originsi peamisi lubadusi oli Assassin’s Creedi mängitavuse värskendamine pärast pikaks kasvanud üheülbaliste mängude rida. Sellega on Ubisoft enamasti edukalt hakkama saanud. Suurima uuenduskuuri on läbi teinud seeria võitlussüsteem. Kadunud on kümnete vaenlaste konveierimeetodil mutta tampimine. Originsi võitlusmehhanika on olemuselt darksoulsilikum, võttes vaenlaste haavamisel arvesse nende elude hulka, löögi saanud kehaosa, relvade pikkust ja palju muud. Kuigi värske võitlussüsteem kaotab Assassin’s Creedi taplustest seeriale omaseks saanud filmilikkuse, on mängija jaoks tegu teretulnud muutusega, kuna tõstab mängijaosavuse rolli palju tähtsamale kohale.

Enam ei piisa võitmiseks vaid vasturünnakul nupu klõpsimisest, vaid nüüd on vajalik jälgida nii enda kui ka vastaste positsioone, osata lugeda avausi kaitses ja ise kilpi kasutades õigeaegselt rünnakuid pareerida. Esimest korda seeria ajaloos on Assassin’s Creedi võitlused rasked, eriti mängijast paar levelit tugevamate vaenlastega. Mugandatud taplussüsteemil on positiivne mõju ka hiilimisele, kuna mõõgaga vehkides vaenlase laagri väravast sisse marssimine tähendab enamasti kindlat surma, mistõttu teeb pahalaste ridade õgvendamine kas vibu või randmenoaga Bayeki elu palju lihtsamaks.

Õnneks on Ubisoft suutnud ka hiilimismehaanika kasutajasõbralikumaks muuta. Kadunud on Unitys mängijaid frustreerinud seinade külge kleepuv varjumissüsteem või vale kangiliigutuse tõttu vaenlase patrullile katuselt pähe sadamine. Erinevalt seeria varasematest teostest on nüüd mängijal võimalik nupuvajutusega ise kontrollida, millal Bayek hiilib ning põõsastesse sisenemine ei vii peategelast enam automaatselt hiilimismoodi. See tagab mängijale parema kontrolli iga olukorra üle ning toob otsustavatesse momentidesse rohkem mobiilsust.

Võrreldes varasemate Assassin’s Creedidega on Originsi vaenlased tähelepanelikumad ja kui nad peaks Bayekit korrakski silmama, liiguvad nad tema arvatavat asukohta kontrollima. Edukale hiilimisele aitab kaasa ka varasemast sujuvam parkuurimissüsteem, mida ei ole küll kategooriliselt uuendatud, vaid pigem peenhäälestatud. Ronides suudab Bayek kinni haarata peaaegu kõigest ning üle tühimiku hüppamiseks ei piisa enam vaid selle poole sprintimisest. Nüüd kontrollib iga peategelase hüpet nupuvajutus, mis annab mängijale (võrreldes seeria varasemate osadega) palju suurema kontrolli tegelase liikumise üle ning muudab hiilimise lihtsamaks ja nauditavamaks.

Assassin’s Creed Origins tõestab, et Ubisoft ei jäänud oma vabaks võetud aastal loorberitele puhkama, vaid kasutas seda aega oma suurima seeria kitsaskohtade parandamiseks. Kvaliteedihüpe Assassin’s Creedi seeria eelmise osa Syndicate’i ja Originsi vahel on tohutu ja peaks näitama stuudio siirast soovi tuua mängijateni nii hea teos, kui vähegi võimalik. Tegu on massiivse, kauni ja hästi jooksva mänguga, mis pakub avastamisrõõmu kümneteks tundideks. Üle pika aja on Originsi näol tegu mänguga, millel on potentsiaali vähemalt mõned Assassin’s Creedi seeria skeptikud uude usku pöörata.