Martini TOP 5 oodatuimat mängu aastal 2018

Uus aasta on käes ja see saab tähendada vaid ühte! Vanadele, eelmise aastanumbri mõru maiguga mängudele peab korraldama kiire viikingimatuse ning peielauast tuleb otsejoones uberdada finantsnõustaja juurde, et panna paika eelarve, mis teeks kõigi värskel aastal ilmuvate teoste soetamise kuidagigi mõeldavaks. Siin on viis mängu, mis minu investeerimisplaanis kõige tähtsamaks osutusid.

Vampyr

Life is Strange’i üllitanud stuudio Dontnodi järgmine teos Vampyr asetab mängijad Londoni arsti Jonathan Reidi rolli 1918. aasta Hispaania gripi puhangu päevil. Eelkõige jõuab mäng minu radarile potensiaaliga pakkuda huvitavaid moraalseid dilemmasid – Reid on vampiir, kes peab jalul püsimiseks ja tugevamaks saamiseks elusid võtma, kuid samaaegselt on ta ka arst, kes on tõotanud elusid päästa. Mängija jaoks tähendab see duaalsus valikut tegelase võimete arendamise ja moraalselt „paremate“ otsuste vahel. Lisaks on intrigeerivad ka teose tegevuspaik ja temaatika ning Dontnodi otsus kalduda nii kaugele stuudio mängumaailma rambivalgusesse tõstnud keskkoolidraamast. Loodetavasti tasub võetud risk ennast ära.

Spider-Man

On optimistlik eeldada, et Insomniaci Ämblikmees käesoleval aastal meieni jõuab, kuid lootus sureb viimasena (ja on lollide lohutus). Siiski, paari seni nähtud videoklipi põhjal näib, et töös olev võrguheitja mäng võib mõjuda Peter Parkerile sama hästi nagu Rocksteady Arkhami seeria mõjus omal ajal Bruce Wayne’ile. Spider-Man näib tempokas, kiire, sujuv, stiilne, humoorikas, ja mis kõige tähtsam – lõbus. Kuigi Ämblikmees on ka varasemalt üritanud videomängureid oma võrku haarata, ei ole see vähemalt minu puhul seni õnnestunud, kuid Insomniacil on reaalne šanss seda muuta. Hetkel on teos välja kuulutatud PlayStation 4 eksklusiivina, kuid kes teab, ehk jõuavad head asjad (loodetavasti) tulevikus ka nendeni, kes on otsustanud teiste mängumasinate kasuks.

Metro: Exodus

Ukraina stuudio 4A Gamesi poolt loodav Metro: Exodus saab olema kolmas mäng Dimitri Glukhovski romaanidel põhineval allmaaraudtee mänguseerias. Seekord aga keeratakse sarja senini lineaarne struktuur pea peale ning (nagu nimigi viitab) toimub väljaränne. Peategelane Artjom jätab maha koduseks saanud Moskva metrootunnelid ja asub mingi ime läbi veel töötavas lokomotiivis postapokalüptilist Venemaad avastama. Tundub, et hoolimata lineaarsuse hülgamisest avatud maailma tarvis on Metro säilitanud oma võrratult rusuva atmosfääri, mille poolest on seeria alati tuntud olnud. Silma jääb vaid üks ohu märk – mäng näib kahtlaselt metroovaba. Kui nii edasi, võib 4A Games leida oma kirjakastist Allmaaraudteede Armastajate Assotsiatsiooni (või suupärasemalt AAA) poolt saadetud väga kurja kirja. Ja kui nemad juba ametliku noodi saadavad, et aita enam ükski vabandus, sest nagu ütleb AAA Ülempiletikontrolör: „See rong on juba läinud.“

Mul on häbi, kui kaua ma selle nalja peale mõtlesin…

4A ja AAA liiprid ei jookse enam kunagi paralleelselt!

Okei, aitab küll. Liigume edasi enne, kui see rong rööbastelt maha jookseb.

Palun aidake mind!

The Last of Us Part II

https://www.youtube.com/watch?v=XlGhXNLN7G8

The Last of Us 2 olemasolu teeb mind rahutuks. Esimene The Last of Us on jätkuvalt mäng, mille emotsionaalsele loole tagasimõtlemine kutsub minus esile külmavärinaid. Võiks ju seega arvata, et kvaliteetset asja tahaks nautida ikka uuesti ja rohkem, kuid ma pole kindel. Seeria esimene osa on teos, mis ei karju järjeosa järele. The Last of Us lõppes järsku, kuid mängu temaatikat arvestades ülimalt sobival noodil, mida pole ilmtingimata vaja järjega kauem kõlama sundida. On raske uskuda, et Joeli ja Ellie teine tulemine suudab mängijaid uuesti totaalselt jalust rabada, kuid nagu varem mainitud, lootus sureb viimasena (ja on lollide lohutus). Kuigi ma olen The Last of Us 2 osas pelglik, suudan ma vaevu ära oodata aega, mil saan uuesti nautida Naughty Dogi kvaliteedimärgiga lugu võrratute tegelaste seltsis.

Red Dead Redemption 2

Red Dead Redemption 2 valitseb minu oodatuimate mängude edetabeli ladvikus uhkes üksinduses. Kuigi ma soovin siiralt mängida kõiki artiklis loetletud teoseid, haigutab esimese ja teise koha vahel lai tühimik, kus puhub vaid preeriatuul ja uluvad koiotid. Alates hetkest, mis Red Dead Redemption 2010. aastal esmakordselt minuni jõudis, on tegu olnud ühe mu lemmikmänguga läbi aegade. Rockstar on korduvalt tõestanud, et stuudio võimekus luua lummavaid maailmu täis inimlikke karaktereid ja maalähedasi konflikte on videomängutööstuses pea ainulaadne. Kui The Last of Us 2 puhul mainisin, et olen tulemi suhtes skeptiline, siis Red Dead Redemption 2 mind muretsema ei pane – tegu saab olema teosega, mis jääb aastateks eeskujuks teistele omasarnastele mängudele.