Kuna aasta jooksul käib minu eest läbi paratamatult väga palju mänge, oli mul ääretult raske välja valida ainult 3 või 5, mistõttu piirdusin esikümnega… ning siis ladusin lõppu veel mitmeid teoseid, mida kavatsen niikuinii proovida!

VIDEOMÄNGUD! JEE!

Metro: Exodus

Olles läbinud nii mängud Metro 2033 kui ka Metro: Last Light, lisaks ostnud nende Redux versioonid ning lugenud ka mängudele aluseks olevaid Dmitri Gluhhovski romaane, võin öelda, et olen nii raamatute kui ka mängude fänn. Ukrainlaste mängustuudio 4A Gamesi peakorter kolis Ukraina sõja ajal Maltasse, suurendas meeskonda ning seadis uued eesmärgid. Lisaks tegid nad Oculus Rifti jaoks VR mängu Arktika.1.

Metro: Exodus on seerias esimene, mis väljub metrootunnelitest, et tutvustada pool-avatud postapokalüptilist ja tuumatalve küüsis vaevlevat Venemaad. Jah, mängudes on saanud ka varem väljas ringi jalutada, aga seekord kasutatakse eri piirkondade vahel reisimiseks rongi ning me ju teame, mis juhtub, kui mängutegijad hakkavad suuremalt mõtlema – kõik muutub keerulisemaks, mistõttu hoian ootusi vaka all. Aasta oodatuim on see ikkagi!

A Way Out

Brothers: A Tale of Two Sons oli minu 2013. aasta lemmikmäng ja kuigi tegu oli filmirezissöör Josef Faresi esimese katsega luua videomängu, kukkus see tal meisterlikult välja. Brothers valmis Starbreeze Studios katuse alla, aga Faresi järgmise mängu jaoks pandi kokku uus kompanii Hazelight Studios, mille esimest teost, koostöömängu A Way Out‚ annab välja ei keegi muu kui EA. Mängus põgenevad vennad vanglast ja hiljem ka seadusesilmade eest.

Suurim võlu seisneb aga selles, et kuna tegemist on kahe mängija koostööle suunatud mänguga (mis ekraani tahes-tahtmata kohustuslikus korras poolitab), siis piisab vaid sellest, kui selle ostab üks osapool. Mõlemad ei pea ostma. Õnneks või kahjuks ei saa A Way Outi üksi mängida. Alati peab olema teine mängija. Kahekesi. Koos.

Detroit: Become Human

Quantic Dream ja David Cage teevad huvitavaid, ent väga vigaseid mänge. Kui esialgu seisnes viga liigse ambitsiooni tõttu maha jäänud tehnoloogias, siis nüüd pigem Cage’i enda ideedes ning kuidas ta neid kirjutab ja mängudes lavastab. Heavy Rain, Beyond: Two Souls ja Fahrenheit olid poleerimata teemandid, aga võib olla Detroit: Become Human seda ei ole. Igal juhul saab olema huvitav elamus.

Red Dead Redemption 2

Olen esimest osa küll ainult viivuks tööle pannud ja loetud tunnid mänginud, aga asi polnud mängus, vaid pigem selles, et ma pole kunagi omanud ei PS3 ega Xbox 360 konsooli. Red Dead Redemption 2 on kultuslik ja üles haibitud juba enne ilmumist, aga Rockstar Games ei oska pettumust valmistada, sest nad on alati ootusi ületanud.

Biomutant

Avalanche’i mängustuudio (Just Cause, Mad Max) endiste töötajate loodud Experiment 101 debüütmäng on märulirollikas Biomutant, mille peategelane on põhimõtteliselt pesukaru, kes sarnaneb „Guardians of the Galaxy“ tegelasele Rocket Raccoon. Mängu kohta tean tegelikult vähe, aga esimesest mängupildist piisas, et tekiks vajadus seda kohe esimesel võimalusel proovida.

Anthem

Nüüd, kus uut Dragon Agei silmapiiril ei paista ja Mass Effect: Andromeda läbikukkumine on vaikselt ununemas, on BioWare’il võimalus Anthemi abil end uues valguses näidata. Jah, mitmikmängu komponent pole just kõige meeldivam osa, aga stuudiole tuleb uus võimalus anda, sest nad on selleks liiga olulised ja toonud meieni mitmeid suurepäraseid mängukogemusi, et nad nüüd täielikult maha kanda.

Frostpunk

11 bit studios võitis mu südame traagilise „strateegiamänguga“ This War of Mine ning ma ei jõua ära oodata, mil saaksin kogeda nende uut projekti Frostpunk, milles tuleb – maksku, mis maksab – ehitada üles uus tsivilisatsioon külmast haaratud maailmas.

Ashen

Ameerika autorikino eestvedaja Annapurna Pictures tõi meieni Paul Thomas Andersoni „The Master“, Andrew Dominiki „Killing Them Softly“, Kathryn Bigelow „Zero Dark Thirty“, Harmony Korine’i „Spring Breakers“, Spike Jonze’i „Her“, Bennett Milleri „Foxcatcher“, Richard Linklateri „Everybody Wants Some!!“ ja need kõik olid suurepärased filmid.

Nüüd kastab Megan Ellisoni juhitud ettevõte varba vette ka videomängude alal ja kui Annapurna Interactive’i katuse alt esimesena väljunud mäng What Remains of Edith Finch oli mingi näitaja (ja mida see ka 100% oli), saab märulirollikas Ashen olla vaid tõeline üllataja. Vähemalt paistsid esimesed mängupildid väga omapärased, kuigi võrdlused Dark Soulsi seeriaga olid kerged tulema. Aga samas, praegu võrreldakse sellega põhimõtteliselt kõike.

Vampyr

Dontnod Entertainment tõestas, et nende esimene mäng Remember Me oli ainult katsetus, sest nende Life is Strange kujunes meistriteoseks ja kuigi selle teine osa on vaikselt töös, vaatas stuudio jälle minevikku ning võttis ette senisest ambitsioonikama mängu Vampyr, mille peategelane on vampiir 1918. aasta Londonis ning mängija otsustab, et kas vampirismi all kannatav mees kujuneb jäledaks vereimejaks või võitleb oma loomalike instinktide vastu.

God of War

Esimene God of War, mis mulle päriselt huvi pakub! Kõik ilmselt vihkavad mind nüüd, aga esialgse seeria mängustiil mulle üldse ei istunud. Neljas osa kauakestvas seerias vastab aga kõikidele ootustele, sest mängitavus, välimus, tegelased ja lugu paistavad olevat täiesti midagi minu teetassi moodi.

Teised oodatud mängud: 

The Fall Part 2: Unbound
Hunt: Showdown
The Walking Dead: The Final Season
Days Gone
Far Cry 5
State of Decay 2
Past Cure
Narita Boy
Kingdom Come: Deliverance
Greedfall
Escape from Tarkov
Ori and the Will of the Wisps
No Truce With the Furies
The Last Night
Agony
Call of Cthulhu
GTFO
InnerSpace
Sunless Skies
SUPERHOT: MIND CONTROL DELETE

Mängud, mis ei tule 2018. aastal, aga võiksid: 

Cyberpunk 2077
Beyond Good & Evil 2
Dragon Age 4
Death Stranding
The Last of Us 2