fbpx

Shadow of the Colossus on oma nime vääriline mäng enam kui ühes mõttes – 12 aastat pärast teose esmailmumist laotab ta jätkuvalt mängumaastiku kohale oma kõikehõlmava varju.

Algselt 2005. aastal PlayStation 2 konsoolile ilmunud Shadow of the Colossus läbis esimese uuenduskuuri 2011. aastal, mil leidis värskendatud visuaaliga tee Sony kolmanda järjenumbriga konsoolile. Üsna pea, 7. veebruaril, on aeg PlayStation 4 käes ning 4K resolutsiooni ja HDR-võimekusega monitoride hiljutine võidukäik on jätnud sellele Shadow of the Colossuse uusversioonile oma selgelt äratuntava jälje. Tegu pole teosega, mille pildikvaliteeti on siit-sealt natukene parandatud. 2018. aasta Shadow of the Colossus on muljetavaldav visuaalne kogemus, mille detailsus ning värvi- ja valguslahendused suudavad konkurentsi pakkuda nii mõnelegi lähiminevikus ilmunud teosele. Mängude uusversioonid on saanud tavapäraseks nähtuseks, kuid sellist pildiilu erinevust nagu Shadow of the Colossuse puhul näeb uue ja vana vahel harva.

Selles seisnebki Shadow of the Colossuse uusversiooni mõte – tegu on visuaalse kaasajastamisega ja sellega suuresti uuendused piirduvad. Märkimist väärib ehk kaasaegses mängus kohustuslikuks saanud fotolaadi lisandumine, mis sobib antud tüüpi graafilisele ilule rõhuvasse teosesse hästi. Samuti on võimalik pausimenüüst lisada mängule erinevaid filtreid, mis teevad Shadow of the Colossuse visuaalselt veelgi huvitavamaks. Asjaolu, et uuendused on eelkõige graafilised, ei räägi kindlasti teose kahjuks. Nagu mainitud, on hüpe pildikvaliteedis drastiline, kuid muus on jäädud algmaterjalile truuks. See tähendab näiteks kaasaegsele mängijale võib-olla harjumatut nupuskeemi, veidralt lendlevat füüsikat ning mõnetist puisust tegelase kontrollimisel ja ümbritsevaga suhestumisel. Shadow of the Colossuse uusversioon kannab küll 2018. aasta riideid, kuid on jätkuvalt see 2005. aasta mäng, mida teame ja armastame.

Shadow of the Colossus on läinud ajalukku kui üks parimaid näiteid minimalistlikust mängudisainist. Teose keskne tegelane on noormees nimega Wander, kes rändab maailma äärel asuvasse müstilisse templisse, et äratada tagasi ellu neiu nimega Mono. Pühamusse jõudes annab end Dorminiks kutsuv hääl Wanderile ülesande – Mono surmast tagasi toomiseks peab nooruk üles leidma ja hävitama 16 massiivset kolossi. Minimalism kandub edasi ka mängupilti – Wanderi käsutuses on vibu, mõõk ja sünkmust ratsu Agro.

Võrreldes teiste modernsete avatud maailmaga mängudega, mille peamine ülesanne näib olevat mängija sisuga üle kuhjata, näib Shadow of the Colossus peaaegu tühi ja seda kõige paremal viisil. Tegu on teosega, mis oma vaiksematel momentidel kutsub mõtisklema ja enesesse vaatama ning Agro turjal üle tühjade roheliste väljade kappamine on peaaegu spirituaalne kogemus. Selle teeb varasemalt veelgi nauditavamaks uuendatud pildikvaliteet, mis puhub ümbritseva tühjuse maaliliselt kaunile elule. Kui lisada mainitule veel teose ajatult võimas heliriba, on tulemuseks midagi tõeliselt võrratut.

Shadow of the Colossus ei koosne vaid vaiksetest hetkedest. Wanderi ülesanne on kolosside alistamine ning nende lahingute ajal omandab teos täiesti uue hingamise. Kõik hiiud näevad välja võrratult detailsed ja siin näitab uusversioon oma tõelist jõudu. Koletiste karvkate lainetab tuules ning nende liikumine avaratel päikseküllastel väljadel loob võimaluse tabada kaunist valgusemängu, eriti HDR-võimekusega ekraanidel. Lisaks visuaalile on kaasajastatud ka nupuskeemi, mis teeb kolosside alistamise mugavamaks. Näiteks peab nüüd hiiglaste karvadest kinni krabamiseks varasema R1 asemel all hoidma R2-te, mis on tunduvalt käepärasem. Lisaks ei hüppa Wander enam kolmnurga, vaid X-iga, nagu tegelased enamikes teistes mängudes. Mõistagi on mõeldud ka nende peale, kes soovivad kolosse alistada algupärase nupuskeemiga.

Shadow of the Colossus suudab 2018. aastal olla sama rabav nagu 12 aastat tagasi. Tegu on võrratult kauni visuaalse uuenduskuuri läbinud teosega, mis on teadlik oma minimalistlikest tugevustest. Taolise mängu paisutamine lisamaterjali näol käinuks vastu teose kesksele ideele ja sõnumile, kuid Shadow of the Colossuse graafilised uuendused annavad talle täiesti uue hingamise. Tulemuseks on kaunis uusversioon unikaalsest klassikalisest mängust, mis pakub oma kurblikult maalilises tühjuses perfektset põgenemispaika väljas valitseva sombuse halluse eest.