fbpx

Never Stop Sneakin’ on austusavaldus meie klassikalistele nooruspõlvemängudele, mis pärinevad PS1 ja N64 ajastust, kus bitte oli rohkem kui 16, aga mitte üle 64. Eelkõige on šnitti võetud Hideo Kojima klassikalisest Metal Gear Solid seeria esimesest mängust, sest nagu sealgi, keskendub käesolev mäng justnimelt hiilimisele. Seda aga pisut ebatraditsioonilisemas võtmes.

Paar aastat tagasi ilmunud metroidvania Dust: An Elysian Tail looja Dean Dodrilli Nintendo Switchi eksklusiivmäng kurameerib absurdielementidega kohe algusest peale. Amadeus Guildenstern on ehitanud ajamasina, et röövida kõik USA presidendid läbi ajaloo, et seeläbi omastada presidendistaatus, mille vääriline mees usub end olemast. Hiilimisosakonna liikmena keeldub mängija aga sellest osa saamast ning teeb kõik endast oleneva, et Guildensterni plaani nurjata. Selleks tuleb tal kurjami salajases peidupaigas nuuskimas käia ning kas vajaminevaid ja olulisi meeskonnaliimeid või abivahendeid vabastamas/otsimas käia, kelle abiga seejärel valmis ehitada enda ajamasin.

Mänguline element on tegelikult äärmiselt lihtne – missioonide edukaks läbiviimiseks pole reaalsuses töötavast vasakust puldikangist enamat vaja (kui vahepealne menüüdes kinnitusnupu vajutamine välja arvata). Nimelt toimib vastaste elimineerimine automaatselt. Kui juhitav karakter jääb vastase vaatevinklist väljapoole, võetakse kurjam maha mõõga abil. Jäädes aga otse käsilase pilgu ette, võetakse appi püstol, või – kui kuulisalv täiesti tühi – suitsupomm, mille abil vastast pimestada, et ta seejärel siiski mõõgaga elimineerida. Halvimal juhul tuleb plehku pista ja loota, et nurga taha kalpsamine annab eluminuteid juurde. Üldiselt muidugi sellega probleeme ei tohiks tekkida, sest Never Stop Sneakin’ on üpriski lihtne.

Vahevideote häälnäitlemine on mõnusalt üle võlli. Üheks tuntuimaks hääleks on Game Grumpsist tuttav Arin Hanson.

Lisaks koridorides patrullivatele sõduritele tuleb hiilival agendil rinda pista ka neid hoiatavate kaameratega ning lasersihikuid omavate automaatidega. Tagatipuks ootab iga kolmanda taseme lõpus mängijat boss, kelle alistamine võtab reeglina vähem aega, kui talle elnenud taseme läbimine. Kahjuks on vaid üks neist, Asepresident Helikopter, piisavalt omapärane, et teda eraldi välja tuua ning sedagi pigem oma nime ja olemuse, kui et põneva mängitavuse tõttu.

Ometigi on protseduuriliselt genereeritavates tasemetes ringihiilimine ja nende avastamine piisavalt ligitõmbav. Lisaks vastaste mahanottimisele tuleb häkkida arvutitesse ja sorada ettejäävates kappides, et koguda kas mängusisest krüptovaluutat (mille abil hiljem enda kodubaasi arendada) või leida sügavamale baasi minemist hõlbustavaid uuendusi, mis annavad mängijale skaala erinevatesse otstesse jäävaid võimeid. Kui alguses piirdutakse sellega, et krüptovaluutat on võimalik pisut kaugemalt koguda, siis mängu lõpus (ja ka uuele ringile minnes) leidub ka võimeid, mis elimineerivad vastased neist teatud kaugusesse jõudes automaatselt.

Pole midagi rahuldavamat, kui vaikselt ühest sihtmärgist teiseni joosta ning neid kõiki tasase puldivibratsiooni saatel teise ilma saata.

Never Stop Sneakin’ on ütluse „lihtsuses peitub võlu“ kõige ehedam näide. Tegelikkuses ei esita selle mängimine mängijale just erilist väljakutset, ent sujuvas mängitavuses on midagi eriliselt rahuldust pakkuvat, mis suudab oma konksud pea iga kasutaja naha alla kinnitada ja teda oma raudses haardes hoida.

Ega ma naljalt muidu juba mitmendal ringil poleks!