Uut aastat võiks alustada tempokalt ja millegi värskega. Seetõttu võtsin ette üksikisikuvaates mängud, mis on ilmunud uute nimedena ja jäänudki ainsaks! See tähendab, et need ei ole järjed, pole järgi saanud, ei põhine raamatul, filmil, telesarjal ega muul intellektuaalsel loomingul. Oma pika mängimist ootavate mängude nimekirjaga tõtt vaadates leidsin, et väga palju selliseid seal alles ei olegi ja nii koukisingi üht-teist huvivälist juurde.

Dark Shadows – Army of Evil

Põhjus, miks ma Dark Shadows – Army of Evilile alles nüüd (kuus aastat peale esmaversiooni ilmumist) lähenesin, peitub Dark Messiah of Might and Magicu taga. Tolle fantaasiamaailma läbi silmade vaates mõõklemist ma käppa ei saanud (kuigi kuidagi rassisin lõpuni) ja et piltidelt-videotelt meenutas keskaega paigutatud Dark Shadows – Army of Evili mängulaad mulle eelmainitut, siis ei meelitanud see mind kuigivõrd.

Kartustel oli ka alust, sest mõõgaviibutamisega siin tegu ongi, mis pealegi väga halb. Nigela pildi ja kehva häälnäitlemise kannataks veel ära, aga võitlusmehaanika on arusaamatu. Ma nägin ainult kahte taset enne loobumist, kuid needki olid jubedad. Esimeses otsisin mööda tühja kindlust mingeid võtmeid taga, mida pole sugugi näha. Teises tulevad kollid, kelle hack and slash oskused on minu omast palju paremad. Kokku pidavat sel mängukesel 19 kaarti olema ja kannatlikuse rinnatäht neile, kel jätkunud tahtejõudu need läbi hakkida.

Austria stuudio Burian Media Enterprisesi järgmine mäng oli paari aasta tagune õudus-tulistamine Worst Case Z, mis samuti eriti kiitust ei teeninud ja uppus teiste zombikate laviini.

Dark Raid

Dark Raid on küll alles 2014. aasta mäng, kuid vastuvõtu jäisust arvesse võttes on suhteliselt kindel, et järge sellele ei tule. Mängurite karm kriitika on õigustatud. Tulistamine on ebalõbusalt raske. Tehisintelligents maskeerib oma rumalust tugevate relvadega. Kosmoselaeva tasemed on tühjad, jube igavad ja keskkonnas leiduvate ohtlike takistustega veelgi nõmedamaks tehtud. Kiirsalvestust ei ole ja automaatsalvestused ning käsisalvestuspunktid on liiga suurte vahedega. Heliefektid on kehvad ja sobimatud. Lugu kosmoselaeva ründavatest tulnukatest on hale, nagu ka seda edastav kõne ja dialoog. Vaimuvaene on ju isegi nimi!

Mängitavus – ehk kõige tähtsam element – on samuti vigane. Parema hiireklahvi sihtimine deaktiveerub iseenesest, tabamusdetektor on metsapoole ja tihti pole aru saada, mida tegema peab.

Ma mõtlesin pidevalt, et jätan selle pooleli, kuid millegi pärast tegin türklaste Unreal mootorile tehtud amatöörkäkerduse ikkagi läbi. Raisatud tunnid.

ReVOLUTION

Rumeenia mänge Level1 lehel vist massiliselt kajastatud ei ole ning ma isegi suudan kiirel meenutamisel leida vaid ühe sealt pärineva mängu, mille läbi olen teinud – säästutulistamise Shadow Force: Razor Unit. See oli nii ammu, et kuulub tõenäoliselt mu esimese kümne läbitud üksikisikuvaates tulistamismängu sekka. Samal stuudiol, Fun Labsil, valmis Shadow Force: Razor Unitiga samal aastal (2002) veel kaks samasse žanrisse kuuluvat teost. Üks neist oligi ReVOLUTION (teine oli U.S. Most Wanted: Nowhere to Hide, mida ma väga ammu ka proovisin, kuid loobusin kiirelt).

Aga mängust. ReVOLUTIONi esimesed poolteist minutit (kui introklipp ka sisse arvata) vihjavad esmamuljega tugevalt „Blade Runnerile“ ja „5th Elementile“. Kuid siis läheb absurdiks. Endine erivägede ohvitser(!) Jack Plummer asub tööd otsides remondimehe positsioonile (no võibolla tõesti tihkab mees korda saata oma nimele sarnanevaid tegevusi) suurkorporatsioonis, kus põhitööriistadeks antakse kaasa ka relvad! Noh, sest kanalisatsioonis elavad tigedad elukad ja aeg-ajalt on laboratooriumites ülekäte läinud katsealuseid vaja ära koristada.

Ma küll rollikaid ei mängi, kuid olen kuulnud kriitikat, et esimesed tunnid mööduvad neis sageli rotte jahtides. Sarnane olukord on ka siin. Monotoonsetes (ja seetõttu raskelt orienteerutavates) tubades tuleb õigeid nuppe otsida ja imeelukaid nüpeldada. Superigav. Kolmandiku peal tehakse Jackist endast laborirott (sest tema tööülesanded olid tegelikult sobiva kandidaadi leidmise testid!) ja supersõdur ning ässitatakse mässajate kallale. Siis esineb veel massiivseid lünki loojutustamises, aga edasi toimuvat pole raske aimata, sest tegu pole ju originaalse looga.

Tegu on üüratult nadi säästukaga, nii et heli, kõne, tehisintellekt ega pilt pole ei tehniliselt ega kunstiliselt midagi väärt, veel vähem on seda vigane tulistamine. Muidugi on ka siin omajagu segadust, et kuhu minema ning mida teha tuleb, kuigi mõnikord annavad vihje läbi seinte tulistavad vastased.

Fun Labsi ees kergitan õrnalt kaabut aga siiski. Nad teevad Activisionile säästumänge juba aastast 1999 ning on töötanud ligi 50 mängu kallal! Või töötasid? Pole kindel, kas stuudio veel lahti on, sest uusi mänge pole ja meilile ei vastata.

Soldiers of the Universe

Jälle Türgi mäng. Ja päris uus pealekauba – ilmus see alles septembris, aastal 2017. Kas see saab järje? Loodan, et mitte! Eksitava tiitliga militaartulistamine on järjekordne mängumaastiku risustaja. Idee pole tegelikult halb. USA ja Briti eriväed on tulistamises pidevad külalised ja hea on vaheldust näha, olgu selleks kasvõi türklastest soldatid. Aga see teostus! Pika algusvideo ajal hoidsin kahe käega peast kinni ja korrutasin: „Oh, mis asja!“. See sõnum ja see viis, kuidas seda edasi antakse, see on 1:1 segu põrunud propagandast ja veisevirtsast!

Olgu, mõtlen seda ignoreerida ja keskenduda terroriste jahtivale tulistamisele. Esimene kaart on kohutav. Kitsas kole koridor, kauges udus tulistavad mind pisikesed täpid ja saavad tihti pihtagi. Kaasas tolknevad ka kolm arvuti (või inimeste, kui sõprade seas on veel selle mängu ostuga ämbrisse astujaid) poolt juhitud kaaslast, kes seisavad nurkade juures avatult ega karda midagi. Vahepeal kõmmutavad ka. Kui mulle hakkas juba tunduma, et päästikule vajutavad niisama moe pärast, nägin siiski, et ühe vastase niitsid nad tõesti isegi pikali. See võis olla ka õnnetus, sest teisest kaardist alates lippavad nad alatasa vastastest mööda ja ühe vaenuliku sõduri elimineeris hoopis teine vaenumees, kuna too jäi lihtsalt ette. Oma rühm abistab kaootiliselt – vahel kõmmutavad mõne tüübi maha, siis jälle ei reageeri pikka aega mitte millelegi või keerutavad nurga ääres kinni jäänutena ja muid idiootsusi tehes.

Keskmise raskustasemega on mäng päris raske, meenutades Medal of Honor: Allied Assaulti snaiprite linna. Iga sammu taga pesitseb hästi varjatud surmakuller, ainult et ilma adekvaatse vastumeetme, snaiperrelvata. Pealegi teevad vastikud tukkidega kaltsupead siin sohki – mäng on nii vigane, et kuulid vihisevad mängijasse ka läbi betoonseinte ja metallkonteinerite. Sõbrad on samuti nagu kummitused, joostes liivakottidest ja muudest servadest lihtsalt läbi ja olles kuulide vastu immuunsetena surematud. Esineb ka tehnoloogiaerrorite uus tase, mida ma pole sadade ja sadade mängude jooksul veel kordagi näinud. Usun, et kõik on kohanud tulistamistes seintel musti kuuliauke, mis mõne aja pärast kaovad. No vot, ühe mu arvuti juhitud tiimikaaslase pea oli selliseid täis, kuna ta ei taibanud vastu tulistada 3 meetri kaugusel olevat ründajat. Varsti need hajusid, nagu oleks tüüp lihtsalt tahma maha raputanud.

Kokku on mängus viis kaarti, millest neli on kitsad ja koledad varemetevahelised nähtamatute takistusseintega igavad koridorid, viimane samalaadses tühjas linnas. Kõik need on täis pättidega nurgataguseid, millest rühmakaaslased mööda jooksevad. Oi, kuidas nii halb tehisintellekt mul hinge kraabib! Nigelad häälnäitlemisoskused, dialoogid, helid ja kõik muud nirud omadused on selle tõttu lausa varjutatud.

Liigselt määrdunud ekraaniefekti ülekasutamine meenutab Battlefield 3, mis pole hea, kuid kuidagi suudab Soldiers of the Universe ka häid mälestusi taastada. Nendeks mängumälestusteks on esimesed Delta Force märulid. Sari, mis pani 19. aastat varem militaartulistamistele tugeva alustala. Loomulikult olid need hea häälnäitlemisega ja suurte avatud aladega palju paremad sellest nässist, kuid mingid elemendid kattuvad. Näiteks kopteriga grupi kohalesõidutamine ja järele tulemine, sarnased operatsioonide ülesanded ja muud vihjed.

Rocwise Entertainmenti Unreal mootorile tehtud kole ja kohutav madalaimasordiline armetu petukaup on soovitatav vaid mängumasohistidele – saab kaks tundi piina!

RAID: World War II

Teine mäng siin nimistus, millel tiitlis sõna „Raid“ ja mis tuli välja septembris 2017. RAID: World War II oli mäletatavasti mu eelmise aasta üks oodatumatest mängudest, ning – nagu teine selles nimistus olnud teos, Sniper: Ghost Warrior 3 – osutus ka see mõningaseks pettumuseks. Idee kokku segada „Inglourious Basterds“ ja „Kelly’s Heroes“ on endiselt hea, aga horvaadid stuudios Lion Game Lion ei saanud teostusega kiiduväärselt hakkama. Kasutusele on võetud Diesel engine 2.0 – Payday 2 mootor, millega arendajatel juba kogemus olemas. Pilt näeb välja aga vananenuna, olles pealegi paksult vigu täis. Muusika on okei, kuid tähelepandamatu.

Neljase tiimi koostöömissioonid on mitmekesised vaid pealiskaudse mulje põhjal. Eesmärgid kedagi plindrist välja aidata ja kaitsta, keegi looja karja saata, midagi õhku lasta, raadioga abi kutsuda või varandusele käpp peale panna mõjuvad pigem tüütult korduvatena kui värskendavate vaheldustena. Kaarte on veidi üle kümne ja mitmed korduvad. Osades saab ka hiilida ja nii mõneski võivad mõned huvipunktid uuel külastusel asukohti muuta, kuid muljet see ei muuda.

Vaatmata elava legendi, briti koomiku John Cleese’i kaasamisele, lõbustavatele vaheklippidele ja lõõpimisele missioonide käigus, jääb mäng siiski leigelt humoorikaks ega rikasta läbulikku madinat, kus tainapeadest natse meeletus koguses peale voolab. Nende nottimise jaoks paistab relvi olevat omajagu, aga mäng on näidanud kõike, mis tal pakkuda on juba siis, kui vaid mõni lahti lukustatud. Mina küll ei viitsi lihtsalt uue tegelastaseme ja relva pärast samu kaarte kümme korda väisata.

Iseenesest näeks ma hea meelega RAIDi järge, kui see õigesti tehtud oleks, aga arvestades selle linnupoja pesast väljalendamise järgset pikeerimist, vaevalt järgmine pääsuke sellest stuudiost sama rada jätkab.

A Story About My Uncle

Rootsist pärineva jalutamissimulaatori ilmumisest saab õige pea neli aastat ja kuigi ei saa veel olla kindel, et see kunagi järge ei saa, siis praegu pole sellest küll kippu ega kõppu. Paljudel on sellest kahju, sest neile meeldib päris kõlava hüüdnimega ASAMU väga selle vägivallatu sisu, nunnu unejutu esitamise formaadi, unikaalse atmosfääri, kunstiliselt kenade keskkondade ja sobiva muusika tõttu. Olen nendega nõus, mäng on tõesti lahe. Võibolla mina natuke noriks, et automaatsalvestuspunkte võiks mõnikord tihedamalt olla, et mõned kohad on veidi rasked ja kohati on mäng pirtsakas, kuhu saab oma külgetõmbekiirt kinnitada ja kuhu mitte… kuid tugev on teos sellegipoolest.

Quantum Conundrum

Portal populariseeris läbi üksikisikuvaates mõistatusmängud ja Portal 2 tõi endaga kaasa teise laine. Aasta peale Portal 2 ilmumist jõudis meieni Quantum Conundrum (ja veel hiljem näiteks Magrunner: Dark Pulse).

2012. aasta Quantum Conundrum on märkimisväärne seetõttu, et mängu tegemist vedas Portali idee autor Kim Swift. Mängufirma, kus ta seda tegi, oli Airtight Games – väga mitmekesise loominguga, kuid nüüd ammu suletud USA stuudio.

Huvitaval kombel on mängu lool mitmeid sarnasusi kaks aastat noorema A Story About My Uncle’iga. Ka siin on peategelane lapse kingades, et oma hulljulgest teadlasest onu tema koduste dimensioonieksperimentide äpardustest päästa. Üheks vajalikuks tööriistaks on superkinnas, mille paneb töökorda Unreali mängumootor. Selles mängukeses on võimeid aga rohkem, näiteks aja aeglustamine ja objektide kaalu ning gravitatsioonisuuna muutmine.

Nunnu välimusega, muheda õhkkonna loova muusika ja lõbusa tonaalsusega mängukesel on aga üks oluline viga. Keskkonna välimus ei muutu. Ei teki ootusärevust „tahaks näha, kuhu ja kuidas lugu areneb“, sest hiiglasuure häärberi toad jäävad ühesugusteks ja huvitavaid samme narratiivis ei paistnud tulevat. Umbes kahe kolmandiku peal tekkis mul suur tüdimus ja loobusin. Peab tunnistama, et rolli mängis selles ka mõne keerukama lõksuga ruumi ja eriti tüütu muusikapala kombinatsioon, sest taoline kooslus hakkab peagi närve närima. Nuputamismängude austajatel aga on, mille kallal ajusid ragistada.