ARVUSTUS: Far Cry 5

Uusima Far Cry avavideot vaadates usutlesin edamisi, kas rõhuasetus religioossele ekstremismile teeb seeria viiendast osast võrreldes varasemate mängudega tõsisema teose. Mõned tunnid hiljem, kui ma kombainiga paarituvaid pulle alla ajasin, et grillipeoks nende testosteroonist pakatavaid munandeid koguda, sain ma oma küsimusele vastuse.

Kuid igal asjal on mitu tahku ja sama kehtib ka 27. märtsil PlayStation 4 ja Xbox One konsoolidele ning arvutile saabuva Far Cry 5 kohta. Ühest küljest on tegu üle võlli keeratud ja karikatuurse tulistamismänguga, kuid teisalt üritatakse öelda ka midagi sügavamat religioosse fanatismini viia võivate ühiskondlike probleemide kohta, mis on kohati murettekitavalt aktuaalsed ka tänapäeva reaalsuses. Ubisoft on suutnud luua nende kahe äärmuse vahel kummaliselt nauditava tasakaalu. Far Cry 5 on sõge tulistamismäng, mis pakub läbi fanaatikutest Seedi perekonna liikmete mängijale mitu võrratut antagonisti, kes hoiavad läbi üllatavalt tugeva stsenaariumi mängijat oma kütkes alati, kui ekraanile ilmuvad.

Far Cry 5 tegevus leiab aset Ühendriikides Montana osariigis asuvas fiktsionaalses Hope’i maakonnas, kus juba mõnda aega on võimu kogunud ekstreem-usklik kultus Eden’s Gate. Kui kultuse juhi, Isa Joseph Seedi vahistamiskatse lõppeb verevalamisega, näeb mees selles jumalikku märki püha sõja väljakuulutamiseks ja nii haarataksegi Hope’i maakond usuhullude raudse rusika kontrolli alla. Kultusega liitumine on kõike muud kui vabatahtlik, pattude ülestunnistamine toimub läbi piinamise ja näib, et mängus on ka salapärane uimasti, mille abil kultus endale vankumatult lojaalseid järgijaid toodab. Mängija (kes vastavalt alustades tehtud valikule on kas mees või naine) ülesandeks on maakonna kolmes erinevas piirkonnas fanaatikute ülemvõimu õõnestamine ja igat ala kontrolliva Seedi perekonnaliikme kõrvaldamine.

Mängudisainilt järgib Far Cry 5 selgelt Ubisofti 2016. aastal välja hõigatud juhtmõtet lineaarse loo kaotamisest. Erinevalt seeria varasemate mängudega on Far Cry viiendas osas eemaldutud rangelt kontrolli all olevast loost ja mängijale antakse pärast proloogi vaba voli minna ükskõik millisesse mängu kolmest suurest regioonist. Igas alas on mängija ülesandeks kõrvaldada piirkonna juht, kelleni jõudmiseks tehakse missioone vastupanuliikumise jaoks, hävitatakse kultuse vara, tapetakse selle tähtsamaid liikmeid jne. Mängija progressi näitab vastava ala juhi portree kõrval olev tulp, mis iga talle kodarasse visatud kaikaga natukene enam täitub. Kui tulp saab täis, meelitatakse juht peidust välja, mis annab võimaluse tema kõrvaldamiseks. Näib lihtne, loogiline ja väga tuttav. Far Cry 5 toetub jätkuvalt seeria kolmanda osa poolt laotud vundamendile ja keskse mängupildi osas midagi märkimisväärselt erinevat ei paku.

Far Cry 5 tõstavad oma eelkäijatest peajagu kõrgemale aga mainitud kolme ala juhtfiguurid. Alates Far Cry 3 Vaas Montenegrost on kõnealusel seerial olnud kütkestavate kurjamite loomine kinnisidee. Far Cry 5 ei ole tugevaid ja hästi kirjutatud kurjameid mitte ainult üks, vaid neli. Kõige tipus valitseb juba mainitud kultuse juht, prohvetlik Isa Joseph Seed. Joseph on Hope’i maakonna erinevad nurgad andnud kontrollida piinaga patukahetsusi välja rebivale John Seedile, uimastite tootmise eest vastutavale Faith Seedile ja pühasõdalasi treenivale Jacob Seedile. Kuigi sama ei saa alati öelda mängu „heade“ tegelaste kohta, on Ubisoft antagonistide loomisel teinud võrratut tööd. Läbi tipptasemel häälnäitlemise, animeerimise ja kirjutamise tuleb see nelik esile raskelt häiritud, kuid siiralt inimliku grupina. Kurjamite mitmus tähendab ka seda, et kümnete tundide pikkune Far Cry 5 püsib läbivalt uudne ning iga uue regiooni avastamine on värske ja huvitav elamus.

Uudne on ka viis, kuidas Far Cry 5 käsitleb põhiloo missioone. Seeria eelmistes osades läks mängu kangelane ettemääratud kohas asuva kindla tegelase juurde, kes andis peategelasele ülesande. Sama valem kordus senikaua, kuni mängu lugu lõppes. Far Cry 5 puhul on Ubisoft aga otsustanud huvitavama lähenemise kasuks, mis on otseselt seotud juba varem mainitud tulpadega, mida mängija igas alas kaost külvates täitma peab, et piirkonna juht välja meelitada. Need tulbad on jaotatud kolmeks ja iga kolmandiku täitudes toimub loomissioon. Uudne on aga asjaolu, et see loomissioon toimub mängija valikust hoolimata ning sõltumata peategelase asukohast ja pooleli olevast tegevusest. Mängija näiteks röövitakse, ta kaob ära oma narkouimas mõistusesse või toimub mõni muu mängu kulgu uues suunas liigutav üllatuslik sündmus. Tegu ei ole kindlasti innovatsiooniga, mis saab olema kõigile meeltmööda, kuid taolised üllatusmissioonid toovad Far Cry 5 maailma kamaluga spontaansust. Lisaks muutub kõigi kolme ala avastamine huvitavaks, kuna iga piirkonna äkkmissioonid on temaatiliselt seotud vastava piirkonna juhiga.

Võrreldes seeria varasemate osadega on Far Cry 5 muutnud ka karakteri arendamise viise. Esiteks, tegu on esimese Far Cry mänguga, mis  pakub võimaluse luua endale tegelane. Teiseks, missioonide läbimine ei auhinda mängijat enam kogemuspunktidega, vaid täidab juba varem mainitud tulpasid ja suurendab vastava ala vastupanuvõimet. Tegelase arendamiseks vajalikke kogemuspunkte kogutakse läbi erinevate saavutuste – näiteks teatud arvu kurjamite maha nottimisel vastavate relvadega või kindlatel viisidel saab mängija auhinnaks portsu kogemuspunkte. Nende eest saab soetada uuendusi, mis on valdavas osas tuttavad kõigile, kes on varem Far Cry mängudega kokku puutunud. Kuigi jahtimine on seerias jätkuvalt alles, siis loomanahkadest enam kraami meisterdada ei saa ning näiteks võimet kanda kaasas suuremat hulka relvi, mis seeria varasemates mängudes oli seotud meisterdamisega, peab nüüd soetama kogemuspunktide eest. Kuigi peategelast ajutiselt tugevdavaid medikamente on siiski jätkuvalt võimalik ka omal käel valmistada, on meisterdamisel Far Cry 5 väiksem roll kui seeria varasemates osades.

Suuremat rolli mängivad see-eest teised vastupanuliikumise liikmetest südikad kaasvõitlejad, kes aitavad mängijal kultusega tapelda. Lisaks võimalusele läbida mäng algusest lõpuni sõbra seltsis interneti vahendusel, laseb Far Cry 5 üksikutel huntidel lahingusse kaasa võtta kuni kaks arvuti poolt kontrollitavat tegelast. See ei tähenda, et virtuaalsete sõprade kohalolu oleks alati parim valik, kuna neil on halb komme rünnata vaenlasi suvalistel hetkedel ja seega mängija kavalad lahinguplaanid põrmu paisata. Kui vaenlased on võrreldes seeria eelmiste mängudega märgatavalt tähelepanelikud, siis kaaslaste intelligents jätab kohati soovida, eriti vaikset lähenemist eelistavate mängijate jaoks. Teisalt on positiivne näha, et abistavate tegelaste nimistu on niivõrd mitmekesine – kõik, kes soovivad lahingusse söösta puuma ja pruunkaru seltsis, saavad selleks peagi võimaluse!

Mida veel? Seeria eelmiseid osi iseloomustanud tornide otsas turnimine on kadunud ja Far Cry 5 kaart avaneb sellel ringi liikudes. Lisaks kopteritele on mängus ka hävituslennukid, mille kasutamine on lihtne ja lõbus. Kalastamine on üllatavalt sõltuvust tekitav tegevus, millest ei tasu kindlasti mööda vaadata. Xbox One X konsoolil 4K resolutsioonil on tegu graafiliselt väga muljetavaldava teosega, eriti valgustuse osas. Otsige kindlasti Fall’s Endi linnas üles Steven Seagali virtuaalne teisik ja aidake tal valmistuda iga-aastaseks Testicle Festivaliks, sest minu jaoks oli tegu ühe veidraima missiooniga videomängus üle pika aja. Ja kui juba niigi on Fall’s Endi minek, siis aidake linna serval elaval vandenõufanatil tulnukaid otsida.

Kuigi Far Cry 5 mängupilt ei ole võrreldes seeria varasemate osadega oluliselt muutunud, on teoses siiski piisavalt värskust, et olla mängijate aega väärt. Seedide perekonna näol on Ubisoft loonud mitu omanäolist kurjamit ja spontaanselt toimuvad loomissioonid toovad mängu teretulnud ettearvamatust. Samuti muudavad mängitavust virtuaalsed kaaslased, kellest on aga sageli rohkem kahju kui kasu.

Mõnetisest innovatsioonist hoolimata on Far Cry 5 siiski selgelt Far Cry 3 koolkonna ustav jünger ja drastilisi uuendusi mäng kaasa ei too.