FILMIARVUSTUS: „Ready Player One“

Ma ei vaata palju telekat ning veelgi vähem käin kinos. Ent „Ready Player One“ tundus olevat kuidagi selline internetimeemifilm, mida lihtsalt pidin oma silmaga nägema, eriti arvestades seda nimekirja tegelastest, kes seal esindatud pidid olema.

Steven Spielbergi järjekorras 33. film (mis on tema esimene sci-fi teos peale 2005. aastal ilmunud „War of the Worldsi“) põhineb Ernest Cline’i 2011. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Süžee on mõlemas sama – fiktsionaalne MMO-laadne virtuaalreaalsusmäng, nimega OASIS, on koht, kus pea iga inimene ja ta vanaema oma halle argipäevi veedavad. Päris maailm näeb välja nagu stseen mõnest Fallouti seeria teosest või Mustamäelt ning seetõttu pole ka ime, et kodanikud isegi tänaval oma peavõrud pähe panevad ning virtuaalsusse laskuvad.

Palavalt armastatud virtuaalse keskkonna loojaks oli ekstsentriline programmeerija James Halliday. Ühel päeval mees aga sureb, jättes OASIS-esse suurejoonelise aardejahi – kes kogub esimesena kokku kolm virtuaalsesse universumisse peidetud võtit, saab endale triljoneid dollareid ning OASIS-e omamisõiguse. See vallandab suure jahi, kus kõik on võidu peale väljas.

Linateose peategelane Wade Watts on täiesti suvaline nohik, kes koos oma sõbra Aechiga käib esimest võtit sisaldavat katsumust proovimas. Lisaks sellele on tal korralik kinnisidee Hallidayga, kuna nooruk teab OASIS-ekohta absoluutselt kõike, tema lemmikvideomängust kuni hambapastamargini. Lisaks peategelasele ajab seda üüratut varandust taga ka EA – oih vabandust, ma pean silmas filmimaailma suuruselt teist korporatsiooni, IOI.

IOI üritab OASIS-e mikromakseid täis toppida ning luua erinevad kasutajatasemed – kuld, plaatinum ning isegi vesi (sest oaas, haha, kui vaimukas). Kohati jättis see suurorganisatsioon veidra mulje teose ühiskonnast – nad sooritavad sõna otseses mõttes massimõrva ning saadavad eraarmeed noorukeid jahtima. Mis valitsus seal 2044. aasta Ameerikas on, kui keegi ei pilguta silmagi, kui terve elamukompleks keset päist päeva õhku lastakse?

Wade’i abistavad tema teekonnal eelnimetatud Aech, Art3mis ning kaks ülejäänud kutti, kelle nimed ma totaalselt ära unustasin, kuna nad pole filmis absoluutselt olulised kuni umbes viimase 15. minutini. Näitlejatöö oli üpriski hea, kui välja arvata see kohutav kohustuslik armulugu, mis ei tundunud kohe üldse naturaalne, vaid ülemängitud.

Ekraan on alatasa täis erinevaid tegelasi tuntud filmidest, videomängudest ja teleseriaalidest, kuna tegu on ikkagi filmiga, mis keskendub popkultuurile. Ei näinud ma Knacki ega Nagito Komaedat, küll aga oli seal minule väga meeldejääv RX-78-2 Gundam. Muidugi astusid üles ka ventslid DC, Microsofti ning Capcomi universumist: Chun Li, ninjakilpkonnad, Freddy Krueger, Jason Voorhees, Halo tegelased ja teised.

„Ready Player One“ on igati adekvaatne film, mille halvad küljed (nagu loogikaaugud ja kohatine juustusus) lihtsalt mattuvad selles leiduvate viidete alla. Nojah, äratundmisrõõm on filmides ju alati tore (niipalju, kui ma neid vaatan).