fbpx

Täna, aprillikuu kuulsaimail päeval (pahv-pahv) ilmunud God of War võis mind alguses küll pisut külmaks jätta, ent mida aeg edasi, seda kindlamaks on saanud fakt, et tegu on ühe minu tänavuse lemmikmänguga.

Vaenlaste brutaalse hävitamise vahepausidel ka vanemlike kohustustega tegelev Kratos pole kunagi olnud paeluvam tegelane ning tema poeg Atreus üllatab faktiga, et poisi näol pole tegemist stereotüüpilise tüütu kaasaslonkijaga, vaid hoopiski adekvaatse abilisega, kes suudab enda erakordselt sooja südame ja meeldiva iseloomuga silma paista.

Teose välimuse kohta oli mul öelda vaid head: „Visuaalselt on tegu vaieldamatu meistriteosega. See on lause, mida tihti õhku paisatakse, ent tõenäoliselt on praeguses ajahetkes raske leida teost, mis näeks PlayStation 4 konsoolil (ning konkurentidegi mängumasinatel) välja ilusam kui God of War“.

God of War on hea veini kombel aja edenedes vaid paremaks muutunud, pakkudes meeldejäävaid momente ning suurepärase häälnäitlemise toel lahtirulluvat pisut klišeemaigulist, ent siiski kaasahaaravat narratiivi. Tegemist on mänguga, mida on raske mitte soovitada!