fbpx

Suvi on käes. Mind ootavad rippvoodi, raamatud ja matkarajad, kuid enne arvutile aidaa ütlemist ja mängudevaesemale perioodile lülitumist muljetan mõnest virtuaalkihutamise elamusest. Märtsis proovitud automängude juures lubasin ju kihutamiste juurde naasta!

DiRT Rally

Ma olen kuskil kirjaliku märke maha pannud, et mulle meeldib kihutamismänge klaviatuuriga mängida. Tean, kummaline kiiks. Siiski hankisin omale lõpuks ka rooli ja üheks põhjuseks oli DiRT Rally, mis on klaviatuuriga peaaegu nauditamatu.

Teadsin ette, et kolme esimese arkaadiliku DiRTi kõrval on DiRT Rally simulaator ja eeldatavasti ma sellega sina peale ei saa. Nii läkski, kuigi mõned tunnid siiski pusisin.

Ma pole ka kindel, kas DiRT Rally on kõige parem valik rooliga harjutama hakkamiseks. Võibolla on simu alguseks liiga raske? Teisest küljest – raske treeningul, kerge lahingus? Igatahes, vaatamata jubedale kobalikkusele ja pidevatele õnnetustele, suutis rooliga DiRT Rally mu silmad kipitama panna – s.t. haarata niivõrd endasse, et polnud aega silmigi pilgutada.

WRC 5

Olen nõus, et Milestone S.r.l. ei olnud piisavalt innovatiivne, kui WRC seeria nelja hooaja jooksul nende arendada oli. Radade ja graafika vähene muutumine viis litsentsi kolimiseni. Kuid olin väga üllatunud, kui ohjad Kylotonn kätte usaldati, sest kilodes ja tonnides mõõdeti selle Prantsuse stuudio mängudes vigu! Peale selle oli nende tollal ainus kihutamine Truck Racer rämps.

Minu esmamuljed WRC 5-ga olid tagasihoidlikult öeldes halvad ja huvitaval kombel pidin mängule mitu võimalust andma. Esmakordsel käivitamisel võtsin ma kohe maha kõik abid ja seadistasin mängu selliseks, nagu ma oletasin end sellega hakkama saavat. See oli viga, sest klaviatuuriga muutuvad autod juhitamatuks. Nii sai WRC 5-st teine põhjus rooli ostmiseks. Ja oh seda üllatust, kui selgus, et WRC 5 väheste toetatud roolide nimistus MOMO ei olnudki! Selle eest on Kylotonn ka piisavalt vitsa saanud ja uuemates mängudes on väidetavalt tugi laialdasem.

Mina aga olin nõutu. Oma uurimise kestel nägin-kuulsin, kuidas WRC 5 ülilihtne on, aga mina ei saanud isegi rallikooli lihtsaimate ülesannetega hakkama! Simulaatorit meenutav mäng oli kõike muud kui intuitiivse juhitavusega.

Kriips enne käega löömist sattusin taas seadete alla ja näppisin üht-teist. Katsetused kandsid vilja – klaviatuuriga mängides, kus pedaaliasend tõlgendub kas põhjas või lahti, peab stabiilsuskontrolli sisse lülitama. Ilma selleta auto ujub, libiseb, kraabib tühja.

Lõpuks viisakalt käituvate masinatega karjääri alustades edenes ka minu sõbrunemine WRC 5-ga. Üle kivide ja kändude alanud suhtesse panustasin lõpuks palju tunde, osaledes 2015. aasta maailmameistrivõistluse rallietappidel ametlike autode-meeskondade seltsis udus, vihmas, lumesajus ja eri päevaaegadel, sealhulgas pimedas. Eelkäijatest erinevalt varieeruvad raja pikkused tublisti ja enam pole nii palju korduvaid lõike. Nagu sõitjatel ikka, tekkisid ka mul lemmikteed ja põlatumad kohad, kus kergelt lagunevad autod vatti said.

Karjääri läbimise järel uurisin rooliteemat uuesti ja sain käsitsi sättides ka MOMO tööle. Jällegi pole stabiilsuskontrollita juhtimine minu meelest võimalik, kuid selle sisselülitamisega on rooliga sõitmine täiesti teostatav.

Viimaste veapaikadega WRC 5 on täitsa korralik rallimäng, kuid häirivaid faktoreid on. Esisillaveolised masinad on igavad. Keskkonnad on endiselt tühjad, elutud ja vähese publikuga, vaid kaamerakoptereid on aeg-ajalt hõljumas näha. Ka graafikadetaile laetakse vahel liiga hilja, otse silme all. Ja kaardilugejad… Naissoost navigaator ei kõlba kuhugi, meesjutustaja üheülbalise emotsiooniga vadistamist on raske jälgida ning ajastusapse – nii liiga hilist kui varast legendi lugemist – hulga.

Pilt ja heli ajavad asja ära. Ei ole midagi suurepärast ega ka kohutavat. WRC 5 ongi nagu mõni selle rada – päikseline ja kiire, kuid ka varje on palju ning kohati kaldutakse teelt välja.

Graveli lisapakid

Gravelit ma ootasin põnevusega ning minu õnneks täitis see tempokas ja hõlpsa juhtimisega adrenaliinikülvik mu ootusi väga hästi. Peatselt pärast ilmumist istusin naelutatult tooliserval, kimasin, hüppasin, libistasin külge ja trügisin vastaseid ning õige varsti oli kampaania läbitud, klaviatuuriga. Lisadega kavatsesin tutvuda rooliga.

Ning taas tabas mind vastulöök – ka Gravel ei toeta MOMO-t. Nii et uusi mudapritsijaid, sealhulgas militaarmasinaid, pidin taas klaviatuuriga juhtima. Millest pole hullu, sest ka nii on mäng tore. Kuigi mitte enam niivõrd lahe kui esmatutvusel. Lisamasinad uut elamust ei paku (isegi mootorihääled on taaskasutatud) ja ka uus regioon (mägine, lumine ja jäätunud veekogudega Island oma pikkade tunnelite ja geisritega) ei ole piisavalt värske. Seda lehma pole Milestone’il enam lüpsta mõtet, asugu uue mängu kallale!

Muud mängud Logitech MOMO Racing Force Feedback Wheeliga

Tean, et MOMO on vana. Isegi üllatusin kui vana – mudel tuli vist müüki juba 2002. aasta lõpus. Kuid kuna see oli saadaval väga kaua, see oli kvaliteetne ja pikalt üks paremaid, on see seni ka üks levinumaid. Praegu, kus kõik uued mängud MOMO-t enam ei toeta, ilmub seda aeg-ajalt järelturule mõistliku hinnaga. Leidsin, et Logitechi G-seeria on liiga kallis lihtsalt proovimise eesmärgil soetada – pärast tuleb paarisajaeurost luhtunud ostu patja nutma minna. Mõnekümneeurone MOMO suudab piisavalt hästi selgeks teha, kas rool sobib pihku või mitte.

Seni on mul rooliga tore olnud. Ma pole veel piisavalt harjutanud ja mu oskused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud, kuid oma esimesed võidud sõbra vastu DIRT 3 mitmikosas suutsin välja võidelda. Katsetasin mõne vanema kihutamisega veel. Colin McRae Rally 2005 sujus üllatavalt hästi. Euro Rally Champion on kohutav saast ja üle kahe minuti ei suutnud pusida. Kiiretempoline Need for Speed: The Run vajab harjumist. Milestone’i esimene WRC osutus esmamuljel üllatavalt keeruliseks, kuigi klaviatuuriga oli omal ajal äärmiselt mugav.

Taas tuletas end meelde fakt, et graafika pole mängimise juures kõige olulisem. Edukas mäng suudab võluda ja sisse imeda ka kesise pildiiluga, kuid haakuva kasutajaliidesega. Rool on üks selliselt töötav abivahend. Suure keeramise-pööramise tuhina järel avastasin, et mu tähelepanu graafikale on tilluke, oluliselt väiksem, kui tuttavate hiire-klaviatuuriga möllates. Kui internet on täis jorisejaid, kellele DiRT Rally välimus pettumuse jättis, siis minu maitsemeelel polnud mahti sellele mingit kriitikat suunama hakata. Aga eks see ole alguse asi ja muutub harjudes.

Praegu olen igatahes nagu väike rüblik, kelle liivakastis vahetati määrdunud ja rohulibledega liiv värske ja särava vastu.