ARVUSTUS: No More Heroes: Heroes’ Paradise

Mängutööstus on täis igasuguseid omapäraseid loojaid, olgu nendeks Hideo Kojima või Swery65. Goichi Suda ehk Suda51 on aga alati nende seast välja paistnud. Tema üllitised ei ürita kunagi olla sügavamõttelised kunstiteosed, vaid pigem peegeldavad tema kaht suurt armastust – absurdselt ülepaisutatud vägivalda ja videomänge. Seda demonstreerib just kõige paremini tema loodud No More Heroes.

No More Heroes on lihtne lugu ühest mehest ja tema tahtest saada Ameerika parimaks palgamõrvariks. Peategelaseks on anime ja videomängude armastaja Travis Touchdown, kes leiab end Ameerika suurimate palgamõrvarite edetabelis pärast ühe baari külastust. Olles puruvaene (ning samal ajal tahtes ära võluda palgamõrvarite liidu naisjuhti) otsustab Travis haarata enda netioksjonilt võidetud lasermõõga ning sellega läbi mõrtsukate edetabeli end esimesele kohale raiuda.

Narratiivil on väga omapärane tonaalsus. Maailm on täis veidrusi, mida koheldakse kui midagi täiesti normaalset. Kuidas sai Travis endale osta lasermõõga? Miks peab ta tapma teisi palgamõrtsukaid, et parimaks palgamõrvariks saada? No More Heroesi maailmas ei vääri antud küsimused mingeid vastuseid ja just taoline veidrus teebki teose nii võluvaks. Sellele aitab suuresti kaasa ka edetabelis olevad kõrilõikajad, kelle bossivõitlused on mängu parimad hetked. Liiga eesotsas pole kõigest surmavate tulirelvade kasutajad, aga ka ninjad, superkangelased ja isegi üks ostukäruga vanaproua.

Mängu staariks on aga karikatuurne Travis Touchdown, kellega on  paljudel mängijatel kindlasti kerge samastuda. Teda kujutatakse kui luuserit, kes üritab kõigest väest elus hakkama saada, samal ajal üritades lahe välja näha. Enamasti see tal ka õnnestub, kuid on hetki, mil tema killud panevad kulmu kergitama. Ütleme nii, et kui tegemist oleks päris inimesega, siis oleks ta kindlasti kutsutud Doki Doki Luuserite Klubisse.

Absurdsus ei piirdu aga ainult narratiiviga, vaid kandub üle ka mängitavusse. Teos jaguneb kaheks osaks – edetabelis edasiliikumine ja igapäevaelu. Et saada parimaks palgamõrvariks peab Travis ära tapma kõik endast eespool olevad kõrilõikajad ning nende jüngrid. Nendes missioonides särab mängitavuse põhielement – lasermõõgaga võitlemine. Travisil on 4 rünnakut: rusikate või mõõgaga kõrged või madalad rünnakud. Nendega vaheldumisi saab kasutada erinevaid maadlusvõtteid, mida Travis on õppinud wrestlingut vaadates (Paljad Higised Mehed oleksid tema üle uhked).

Nendest veresaunadest ei tule välja kõigest Suda armastus ülepaisutatud vägivalla vastu, aga ka tema kiindumus retrovideomängudesse. Mängu visuaalide paljud elemendid nagu tegelaste elud, radar ja menüüd on esitletud 8-bitise stiiliga. Kõige rahuldust pakkuvamad hetked on aga viimased hoobid, mida Travis vastastele teeb, mille tulemusena lendavad videomängulikud mündid igale poole, andes vahel isegi  mängijale erivõimeid. Kui jüngritega on ühele poole saadud, ootab mängijat ees eepiline bossivõitlus, peale mida tuleb ametikõrgendus.

Et aga pääseda nendesse edetabelivõitlustesse peab Travis piisavalt palju raha kokku rehitsema tehes erinevaid igapäevaseid töid. Need võivad olla kas prügi üleskorjamine, muruniitmine või bensukas klientide teenindamine. See tekitab humoorika dihhotoomia meie kangelase elule – raju palgamõrvar õhtuti, tavaline lihttööline hommikuti. Kuigi antud tööotsad (võib-olla meelega) muutuvad kiiresti üksluiseks, on neid siiski palju ning nende vahele on pandud ka väikeseid tapamissioone, kus mängija saab oma mõõgaoskusi treenida. Tänu sellele on mängijal rahast väga harva puudus, vaatamata edetabelimisioonide kõrgetele hindadele.

Teosel on aga palju murekohti ning paljud nendest tulenevad arvustuse jaoks mängitud PS3 versioonist. Kuigi seda väljaannet, alapealkirjaga Heroes Paradise, reklaamitakse kui HD-versiooni originaalist, pole ta päris üks-ühene Wii versiooniga. Resolutsioon on kõrgem, kuid visuaalstiili on natukene muudetud. Teosel on ikka seesama sarmikas anime-stiilis graafika, kuid originaalversiooni kontrastseid värvid ja varjud on justkui ära kaotatud. Kõige suurem miinus on Heroes Paradise’i kaadrisagedus, mis on maksimaalselt 30 kaadrit sekundis, kuid mis alalõpmata läheb sellest isegi madalamale. Selle tõttu sai kaotatud nii mõnegi kiiretempoline duell, mis ajas kohe vere keema.

Kuna tegemist oli Wii mänguga, siis on toodud Wiimote’ile omane juhitavus üle Playstation Move puldile. Kui seda kodus ei vedele, siis Dualshock 3 töötab ka täitsa hästi. Kui aga vähegi võimalik, siis soovitaksin esimest valikut, kuna mõõga juhtimine oma käte liigutustega on ülimalt rahuldust pakkuv. Seda mainides, Travis peab aeg-ajalt enda lasermõõga patareisid täitma ning seda peab tegema pulti kiirest üles-alla raputades. Väga vaimukas, Suda…

Tegemist on arvatavasti kõige ligipääsetavama Suda51 mänguga. Tänu sellele on ta ka üks tema parimaid, tuues esile Suda omapärast stiili, ilma, et muutuks liigselt arusaamatuks. Teose lugu muutub lõpu poole metanarratiiviks, mis arvatavasti paneb pead kratsima, kuid see pole pooltki nii segane, kui teised tema üllitised. Ta ülistab videomängude vägivalda, kuid samal ajal tahab alustada sellel teemal tõsisemat diskursust.

No More Heroes on üks väga veider, kuid äge mäng. Tal on oma puudujääke, kuid tema vaieldamatu unikaalsus teeb sellest teose, mida igaüks kindlasti peaks proovima. Seda peaks aga tegema Wii peal kui võimalik, sest originaalversiooniga võrreldes jätab Heroes Paradise nii mõndagi soovida.