ARVUSTUS: Call of Duty: Black Ops IIII

Kätel pole nii palju sõrmi, kui on valmistatud Call of Duty mänge! Järjekordne Treyarchi stuudio üllitis, alapealkirjaga Call of Duty: Black Ops IIII, on kohal ning läinud seekord kergemat teed ja kirjutanud plaadile just selle, mis on hetkel maailmas populaarne.

https://www.youtube.com/watch?v=ooyjaVdt-jA

Teos on hüljanud oma tavapärase üksikmängukampaania ning keeranud rõhu puhtalt mitmikmängule. Ketas (või lihtsalt andmekogu, kui mäng on ostetud virtuaalsel kujul) sisaldab populaarset battle royale mängulaadi, zombide tapmist ning lisaks mahutanud kogumikku veel midagi tuttavlikku. Olgu varakult mainitud, et arvustus on tehtud PlayStation 4 konsoolil.

Esimese asjana vaatab meile menüüst vastu teose mitmikmänguosise sõduripoisse ja -tüdrukuid tutvustav mängulaad… kui nii võib seda nimetada. Karaktereid leidub seeria eelmisest osast, samuti tutvustatakse värskemaid tegelaskujusid. Igaüks neist omab erinevat kaitse- või ründerelva. Kõnealune laad annab hea võimaluse leida oma lemmiktegelane ning temaga harjutada, et siis hiljem perfektsionistina internetti mürgeldama minna. Siiski pean tunnistama, et päris kõikide tegelastega ma ei tutvunudki, sest erinevad võrguühenduse probleemid ja veateated võtsid igasuguse tahtejõu jätkata.

Kel leidub rohkem kannatust kui minul, sel on hea tolles esimeses menüüs leida omale kõige sobivam tegelane ning liikuda edasi võistlusliku mitmikmängu poole, milles pakutakse erinevaid võimalusi omavaheliseks mõõduvõtmiseks, alustades näiteks pommi kaitsemise ja/või lõhkamisega ning lõpetades maa-ala hoidmisega. Sinna vahele jäävad ka variandid, et kumb meeskond korjab rohkem punkte või kes on ainuisikuliselt parim. Sarnaseid valikuid leidub veelgi ning kõik matšid on võrdlemisi kiired ja pingelised.

Küll aga leidsin ennast olukorrast, mis tuletas meelde, miks mulle isiklikult internetis mängimine meeltmööda ei ole. Tihtipeale kuulsin (peale enda mõtete) vastaste või meeskonnakaaslaste jutuajamisi, olenevalt muidugi võistluse valikust. Lisaks sellele kostus kõrva ka klaviatuuri klõbistamine – kas tegu oli PlayStationiga ühendatud seadmega või on sattunud keegi juhtumisi ristvõrku, see jääbki saladuseks. Ilmselgelt ei ole piisavalt motivatsiooni jätkata seal, kus teistel on konkreetne eelis.

Nii ei jäänudki mul muud üle, kui proovida ära zombide tapmine, mis on kindlasti üks lõbusamaid elemente, mida kõnealune mäng pakub. Mingil määral võib öelda, et sel on ka pisike lugu, kuid too on niivõrd tibatilluke, et ei vääri isegi trükimusta mitte. Olemas on kaart, kus oma võimeid proovile saab panna, soovi korral võib teha seda üksinda või siis määrata abilisteks arvuti poolt juhitud kaaslased. Mõned korrad läbi harjutades saab aga nali otsa – kahjuks muutub sealsete tegelaskujude komejant üsna pea korduvaks ning tüütuks. Kuigi nendest on palju abi, tekkis siiski tahtmine n-ö harjutamise osa kiirelt lõpetada ning alustada elavate surnute murdmist koos reaalsete mängijatega. Nendel vähestel kaartidel korduvalt… ja korduvalt… ja korduvalt zombisid tappa on hea vaid koos enda päris sõpradega. Võõrastega ehk mitte nii väga ja üksinda… ütleme nii, et lihtsalt kaugele ei jõua.

Kui nüüd võib jääda mulje, et Call of Duty: Black Ops IIII võiks kogu täiega maha kanda, tasub meenutada sobilikku vanasõna: „Algul ei saa vedama, pärast pidama!“. Just nimelt – uue trendiga kaasaminev battle royale mängulaad lööb lõpuks vere käima. Activision on avaldanud ühekorraga selle, mida PUBG Corporation tegi aegamööda. Peab tõdema, et battle royale hullus on minust üldjuhul kergelt mööda läinud. Ehk on süüdi selles minu kodune konsool, sest PlayerUnknown’s Battlegrounds pole PlayStationile jõudnud, või siis asjaolu, et Fortnite’is jääb tihtipeale mulje, et võidab pigem osavam ehitaja kui tehnilisem tulistaja. Nüüd on too „saja“ (üldiselt on too number 88 peal, ent on erandeid)  inimese pinge jõudnud ka minuni.

Mängulaad pakub korralikult suurt kaarti, erisuguseid sõiduvahendeid ning suurel hulgal erinevaid lisasid, millega vastaseid tulistada, end nende eest kaitsta või nende järel luurata. Olgu mainitud ka üle aia või aknast sisse hüppamine ning vee all ujumine – kõik, mis olema peab! Võib ju kõlada nagu tavaline jalutuskäik rannas, aga tekitab ikka sooja tunde küll, kui mõnele ärplejale saab õlakahuri moona silmade vahele pigistada ilma, et sein ette ehitatakse.

Heli poolest muutub häirivaks see meeshääl, kes korrutab pidevalt kahanevast ringist. Ausõna, me oleme enne battle royale žanriga tutvunud, mind ei ole vaja alatasa kohelda nagu oleksin algaja. Lisaks toob ootesaarele sisenemine mingil salapärasel kombel mu kõlaritesse hetkel kellegi teise veetleva hääle, köhatuse või piiksu, kuigi olen valinud soolomängu.

Rääkides sellest saarest… see on pungil mänguritest, kes peavad õigeks antud alal maha pidada lahinguid, kus on (tarbetult) vaja tulistada kõike, millel liha küljes. See on küll paratamatus ja tõenäoliselt vaid minu enda pisike kiiks ja noh, eks selle eesmärgiks ole sihtmärgi pihta tulistamise harjutamine… aga palju see ikka aitab, kui märk seisab paigal? Ja muide – kuigi kahe tapluse vaheline ooteaeg ei ole pikk, on millegipärast tunduvalt mõistlikum peamenüüst uus matš leida, sest just nii saab kiiremini uuele ringile minna. Tihtipeale leidsin ennast peas korrutamas lauset: „Ainult üks mäng veel,“ mis aga tegelikult tähendas kõvasti rohkemat kui ühte.

Call of Duty: Black Ops IIII ei too lauale midagi märkimisväärselt uut, vaid näitab lihtsalt vana uues kuues. Graafiliselt ei näe pilt Call of Duty seeriale omaseks saanud IW mängumootoril sugugi halb välja, kuid kes seda kõike kiiretempoliste matšide jooksul jälgida jõuab. Siiski – kui Treyarch suudaks nüüd ka need pidevad veateated eemaldada, julgeksin antud kompotti isegi soovitada.