ARVUSTUS: Starlink: Battle for Atlas

Mäletate, kui  Yves Guillemot kutsus tänavuse E3 mängumessi Ubisofti pressikonverentsil lavale Shigeru Miyamoto ning andis talle pihku Fox McCloudi kosmoselaeva mudeli? Sellest sai päriselt mäng, mille nimeks Starlink: Battle for Atlas.

Juba teose nime vaadates on tegu ülimalt klišeelise kosmoserollikaga – Atlas on esindatud ju pea igas galaktilises videomängus läbi ajaloo. Näiteks No Man’s Skys omab Atlas erilist tähtsust, olles mängija rännakute otseseks motivatsiooniallikaks. Eelmainitud mängu mõjud annavad ennast tunda mujalgi, sest Starlink on väga palju just sellelt teoselt šnitti võtnud. Tegemist on avatud maailma(tega) kogu-materjale-et-oma-varustust-uuendada mänguga, milles on seitse planeeti, mis erinevad ainult välimuse poolest. Kõik, mida mängija teeb, ei muutu mitte kunagi, olgu ta oma esimesel või seitsmendal taevakehal.

Starlinki lugu on samuti täpselt see, mida oodata võib. Head kosmoserändurid Maalt teevad koos oma tulnukast kamraadiga omi asju, pahad ründavad, üks headest röövitakse ära ja et ta tagasi saada, peab mängija (läbi sõpruse) leidma tõelise Starlinki… või midagi sarnast. Tegu pole millegagi, mida pole varem nähtud. Narratiivi veavad edasi tegelased, kes pole just kõige meeldivamad ja meeldejäävamad. Mängus on mingi noor kutt, kes kogu aeg oma telefoniga pilte teeb, mehhaanikust tugev naine (kes on vist kõige sümpaatsem tegelane kogu kamba peale), mingi munk(?), esimene tüürimees, eelnimetatud tulnukas ning veel mingisugune suvaline tšikk. Mängija peab muidugi üht neist tegelastest kontrollima, oma originaalset karakterit teha ei saa.

Kõige lahedam osa mängust on kindlasti laevade tuunimine. Digitaalversiooni omanikuna sain ma kohe igasuguseid vidinaid, mida oma sõidukile külge pookida: erinevad kahurid, kered, tiivad. Tegemist on võrdlemisi lõbusa mikromajandusega, kuna erinevad relvad tulistavad mitmesuguseid elemente ja kuulitüüpe ning neid omavahel kombineerides saab tulemuseks igasuguseid lahedaid kombosid – näiteks gravitatsiooni- ja tulerelva kooslus tekitas leegitseva vorteksi. Kõnealuseid osi saab ka eraldi sätestada, pannes neile külge erinevaid võimeid; neid saab mängija juurde aga pea iga viie minuti tagant, sest iga viimse vaenlase tapmise eest saab midagi.

Nii lahe pole see kõik aga füüsilise koopia omanikele, kes peavad kannatama Ubisofti ajahammaste käes. Nimelt esindab Starlink toda iidset mängužanrit, mis tahab, et mängijad ostaksid reaalseid mänguasju. Skylanders ja Disney Infinity on juba ammu manala teed läinud, amiibod seisavad aga poodide müügilettidel tolmukihi all. Ei tea, mis toimus Ubisofti ülemuste peades, kui nad mõtlesid: „Hei, teeme oma teosele vajalikud vidinad, mis käivad ka mängija puldi külge ja mis on ühtlasi kohutavalt ebamugavad!“

Vähemalt näeb Starlink: Battle for Atlas päris ilus välja. Maailmad on varieeruvad, alates kristallidega kaetud jäiselt alalt kuni punase džunglini välja. Samas pole planeetidel midagi põnevat teha. Tegemist on klassikalise Ubisofti mänguga, milles tuleb raadiotornidega kaarti avada, väikeste bosside tapmisel saab suure bossini ja nõnda edasi. Minu eriline lemmik oli koletiste skannimine. Nimelt tuleb selle jaoks nende ümber ring teha. Ja seda kolm korda. Iga koletisega. Igal planeedil. Vapustav mängudisain! Mis kõige parem – loo ühes kindlas punktis kaob KOGU PROGRESS, kuna tulnukad ründasid just neid planeete, mida mängija viimased paar tundi vabastanud oli. Juhhei!

Vaenlastetüüpe on mängus vähem, kui mul kahe käe peal kokku sõrmi – kuus. Väikesed robotid, keskmised robotid ja suured robotid. Neil on ka jää- ja tuleversioonid, et mängija ikka oma relvi iga viie minuti tagant vahetama peaks. Suured bossivõitlused olid lahedad ainult viieks minutiks, kuna iga viimane kui suurem vastane on täpselt samasugune. Seitse bossi, kes kõik on identsed. Kõlab väga ebahuvitavalt ning jah, seda ta on.

Starlink: Battle for Atlas oleks hea mäng, kui see oleks ilmunud viis aastat tagasi. Mul on kahju Fox McCloudist, kes peab Nintendo Switchi versioonil igavesti limbos eksisteerima, sest praegusel ajahetkel on tegemist kõige tavapärasema mänguga üldse. Nagu Ubisoftile tihtilugu kombeks, piisab neile sõnadest: „Käib kah!“