Alexi TOP 5 läbi tehtud mängu aastal 2018

2016. ja 2017. aastatel kirjutasin interaktiivsetest teostest, mida olen 12 kuu jooksul nautinud. Millised olid aga üllitised, mis mulle 2018. aastal kõige rohkem meelde jäid?

2017. aasta mäng, mis on tänavu veelgi parem

Divinity: Original Sin 2 oli minu 2018. aasta esimese poole põhimäng, mis sõbraga mängides muutus veelgi paremaks. Kui üle-eelmisel aastal panin DOS2 alla üle 100 tunni, siis eelmisel lisandus sellele veel üle 80.

Üksi mängides jõudsin DOS2 viimase bossini, kuhu raskusastme ootamatu tõusu tõttu kinni jäin. Nullist sõbraga alustades tegime aga mitte ainult terve mängu läbi, vaid avastasime kordades rohkem asju, millest esimese läbimängimise jooksul polnud mõelnudki. Lugu sai selgemaks, dialoogid sügavamaks ning võitlussüsteem veelgi põnevamaks.

Sõbraga saime üksteist õpetada ka mitme mängumehhaanika osas, mis ei pruukinud esimese korra jooksul nii selged olla, eriti võimete loomise ja kombineerimise puhul. Lõppude lõpuks on Divinity: Original Sin 2 mitte ainult üle-eelmise, vaid ka 2018. aasta üks mu lemmikmänge. Kuna Larian Studios mainis, et DOS2-le on pandud punkt, ootan suure huviga, mida need arendajad järgmisena loovad.

Looduse hõng, mis jõudis ka minuni

Jaanuaris lubasin, et The Legend of Zelda: Breath of The Wild on üks teos, mis on väärt Nintendo Switchi soetamist ning seda mitte ainult loo ja mängitavuse, vaid ka muusika pärast. Viisin lubaduse ka ellu – Breath of The Wild oli esimene Switchi mäng, mida nautisin nii teleka taga kui ka voodis. Sõltumata sellest, et mängimine samuti aasta esimesel poolel toimus, on emotsioonid teose maailma avarusest, „keemiamootorist“ ning väga julgest lähenemisest muusikale jätkuvalt laes. Erinevate põhjuste tõttu on lisapakk siiani läbi tegemata, kuid see on tugevaks põhjuseks Hyrule’i tagasi minna.

Fantoomvalu, mis ei taha kuidagi lõppeda

Paljud ei tea, aga Metal Gear Solid PS1 peal oli üks mu lapsepõlve lemmikmäng. Lapsena kas lugesin või kuulsin kuskilt, et kui teha mäng seitse korda läbi, siis saab mängida Gray Foxina. Oi, kui pettunud ma olin, kui seitsmendat korda sealt baasist välja sõitsin… Aga see selleks. Sõltumata asjaolust, et erinevate põhjuste tõttu ei ole MGS1 ja MGS5 vahel ühtegi Kojima mängu proovinudki, otsustasin endale väga lähedase seeria juurde tagasi tulla Metal Gear Solid V: The Phantom Paini näol.

MGS V tundus mulle kui väga hea eelroog Hitman 2-le, mis 2018. aasta lõpus välja tuli. Lootsin Snake’i seikluse lõpetada umbes novembriks,  ehk täpselt hetkeks, mil Hitman 2 poelettidele jõudis. Kuid kogu mängukomplekt, arvestades isegi kõiki MGS V miinuseid lõpetamata loo ja korduvate missioonide näol, haaras mind niivõrd kaasa, et ma pole Hitman 2 jõudnud ostagi. Viimase nelja kuu jooksul on kogu mu vaba aeg baaside vallutamisele, huntide jahtimisele ja inimeste õhupallidega õhku saatmisele kulunud.

Mõnes mõttes on mäng nüüdseks ikkagi venima hakanud, eriti arvestades ülitüütuid missioone, kus ei saa kõike salaja ära teha. Sellest sõltumata tahan aga näha loo lõppu ning kuna kõik karakterid, maailm ja lugu on nii kaasahaaravad, annan endast kõik, et tüütustest kohtadest kiiremini läbi saada.

Väike lilla draakon, kes väärib rohkem tähelepanu

Spyro: Reignited Trilogy oli minu üks oodatumaid mänge eales. Üle-eelmisel aastal soetasin endale PS4 konsooli, sest sellele ilmus Crash Bandicoot triloogia uusversioon. Tol hetkel mõtlesin, et järgmised loogilised sammud oleksid Crash Team Racing ja Spyro uusversioonid. Nüüdseks on mõlemad minu ennustused täide läinud: Spyro uudised tulid ilma suure meediakampaaniata veebruaris (kui välja arvata see üliveider koostöö Snoop Doggiga) ning Crash Team Racing jõuab loodetavasti meieni 2019. aastal.

Spyro: Reignited Trilogy on vähemalt sama hästi (kui mitte paremini tehtud) uusversioon, kui seda oli Crash Bandicoot: N. Sane Trilogy. Puudusid ootamatud raskusastmehüpped ning muusikat oli võimalik „downgrade’ida“ ehk uue helirea asemel sai lasta vanemate mängude oma, kui see peaks rohkem meeldima. Muusika kohta võib siinkohal öelda, et tegu on originaalmängude hinge säiliva helireaga. Üldiselt jäin Spyro uusversioonidega väga rahule ning kindlasti mängin neid külmadel õhtutel, kui tahaks lihtsalt maha rahuneda ja elu nautida.

Lõputu lõplik fantaasia, mis ei saanudki lõppu

Koos Metal Gear Solidiga on Final Fantasy mängud samuti olnud ühed mu lemmikud, eriti Final Fantasy VIII ja Final Fantasy X. Kuigi teadsin, et Final Fantasy XV-l on omad probleemid (nagu ka kõikidel teistel FF teostel), tahtsin seda nautida just PC peal kõikide antud platvormi eelistega: 100+ kaadrit sekundis, sujuv mängitavus ja ilus pilt.

Alguses olin veidi pettunud – esimesed kaheksa peatükki olid väga aeglased ning lugu peaaegu nagu polekski. Õnneks andis see mulle võimaluse nautida ja õppida mängumehhaanikaid, kuna neid on silmapaistvalt palju. Pärast umbes 30-tunnist ringisõitmist algas n-ö loo osa, kus 10 tunni jooksul selgitati kogu FF XV maailmas toimunut.

Lõppude lõpuks jäin ma, sõltumata ebastabiilsest tempost, kogu paketiga rahule, seda suuresti tänu karakterite dünaamikale ja loole, mis haaras mind kaasa nagu FF VIII ja FF X puhulgi. Erinevaid inimesi kõnetavad erinevad teemad ning tundub, et sõprus, armastus ja ohverdus on need, mis on mulle kõige lähedasemad. Oli ülimalt kahju kuulda teose edutusest Square Enixi silmis ning fakti, et lubatust neljast lisaepisoodist tuleb vaid üks. Tahaks loota, et järgmine loopõhine Final Fantasy oleks sama murranguline, kui mullune God of War, mida ma hetkel samuti mängin…

Need kindlasti ei olnud ainsad teosed, mille 2018. aasta jooksul läbi mängisin: Wolfenstein: The New Colossus, Horizon Zero Dawn, Ni No Kuni II: Revenant Kingdom, Life is Strange ja paljud muudki laiendasid mu maailmapilti väga erinevat moodi, kuid ülalmainitud viis üllitist olid mu südamele ikkagi kõige lähedasemad.

Tahaks loota, et 2019 toob veelgi rohkem selliseid kogemusi!