ESMAMULJE: Resident Evil 2

Resident Evil 2 on peagi kohal ning tänu Capcomi poolt välja lastud omapärasele demole oli mul võimalik kogeda, milline mäng meid kuu lõpus ootab. RE2 on uusversioon esimesel PlayStationi konsoolil ilmunud Resident Evil triloogia, noh, teisest osast.

Olles seeria pikaajaline fänn, suutis teos juba eos minu tähelepanu haarata. Pean aga tunnistama, et klassikasest triloogiast meeldib Resident Evil 2 mulle kõige vähem – RE1 on alati olnud parem ellujäämisõudukas ning 3 õudusmärul. Samuti on mul teise osa suhtes kõige vähem nostalgiat. Sellele vaatamata saan totaalselt aru, miks antud peatükki peetakse klassikaliseks, olles suur kvaliteedihüpe esimesest osast ning tabades mängitavuse osas kuldset keskteed ellujäämisõuduse ja märuli vahel (võrreldes oma eel- ja järjelooga).

Teoses on mängitavad kaks tegelast: Leon S. Kennedy ja Claire Redfield. Tegemist on kahe indiviidiga, kes leiavad end Racoon City zombi-epideemia keskelt ja kohtuvad täiesti puhtjuhuslikult. Noored aitavad teineteist, kuid olukord ajab nad lahku. Peategelased otsustavad taasühineda politseijaoskonnas. Demos juhib mängija Leonit – noort politseinikku, kellel on maailma halvim esimene tööpäev. Ta jõuab politseijaoskonda esimesena ning avastab, et sealgi pole olukord nii rahulik kui lootis.

Esimene element, mis mängijale silma jääb, on vapustavalt hea graafika. Nii tegelased kui ka mängukeskkonnad näevad tänu RE mootori võimekusele pea realistlikud välja. Valgustus ja animatsioonid (eriti zombide kehakeel) on tipptasemel. Teos jookseb ülisujuvalt. Lisaks realistlikumale visuaalstiilile on ka häälnäitlemine tunduvalt vähem totakas võrreldes eelmiste Resident Evilitega. Leon, kes on juba pikemat aega olnud seeria võitmatu märulikangelane, on siin kõigest nooruk, kes ehmub ja paanitseb, kui zombid ründavad.

Mängitavuse poolest on RE2 nagu hübriid uutest ja klassikalistest Resident Evilitest. Teos on kolmanda isiku vaates tulistamismäng, milles on vaja ettevaatlikult sihtida, et mitte raisata piiratud ressursse. Lisaks sellele on vaja hallata oma inventari, et ei oleks kaasas kasutut pahna, kui on tarvis midagi vajalikku üles noppida. Kõikide aspektide puhul on tabatud head keskteed, olles piiratum kui standardne kolmanda isiku vaates märul, aga mitte nii keerukas kui vanad RE mängud.

Inventarisüsteem ei ole just kompleksne, aga piisavalt piirav, et panna mängijaid mõtlema ning valima, mida kaasa võtta. Tulistamine on samuti väga hea, nõudes mängija paigalseismist, et saada täpsemaid laske, samal ajal võib-olla jättes end ohu keskele. Laskmine on üldiselt rahuldustpakkuv tänu zombide varieeruvatele animatsioonidele. Kuul pähe ei pruugi neid peatada ning vahel lohistavad nad oma jalgu mängija poole isegi poole kolbaga. Aju peab täielikult hävitama, et nad uuesti püsti ei tõuseks. Tänu sellele on RE2 zombid ühed tõetruumad elavad surnud eales.

Uusversiooni parim element on aga asjaolu, kui palju see on võrreldes originaaliga muutnud. Nagu kõikjal mujal, on siin leitud hea tasakaalustatud lähenemine, olles kohati täiesti teistsugune, kuid ikkagi mingil määral tuttav vanadele fännidele. Näiteks politseijaoskonna ülesehitus on varasemast erinev, kuid ruumid – vaatamata oma uutele asukohtadele – peaksid olema mängijatele ikkagi tuttavad. Samuti on muudetud loos asetleidvate sündmuste järjekorda ja asukohti, tihti kasutades originaalversiooni fännide ootuseid nende vastu ära. See aitab niigi pingelise õhkkonna veelgi hirmsamaks teha.

RE2 demo oli lühike, kuid paljutõotav ning isiklikult ei suuda ma ära oodata 25. jaanuarit kui täismäng meieni jõuab. Ellujäämisõudukad ja klassikaline Resident Evil on tagasi ning kumbki pole varem niivõrd hea välja näinud!