fbpx

Tomase TOP 7 mängu aastal 2018

Igasugune kättesaadav statistika väidab, et mängisin lõppenud aastal umbes 25% vähem videomänge, kui tegin seda tunamullu. Mistõttu pean üsna piinlikult tunnistama, et peamiselt keerlesid mu konsoolides kolme A-tähega markeeritud teosed. Seega pean omaks võtma, et mõnigi väiksem mäng jääb oma järge ootama tänavuseks aastanumbriks.

Tõde on siiski see, et taolist uusaastalubadust ma kahjuks anda ei saa. Lihtsalt liiga palju tuleb välja teoseid, mis röövivad mu aja, mis võiks tegelikult olla pühendatud näiteks kasvõi Dead Cellsile. Vähe sellest, et uued mängud hakkavad hordidena ilmuma juba varsti, on paljud alustatud teosed veel lõpetamata. Siia juurde veel lisada minu haiglane soov lõpetada mäng kõikide „saavutuste“ või „karikatega“… pean nentima lihtsat fakti – tänase elutempo juures ei jõua ma 2019. aastal Dead Cellsi veel mängida. Olen kurb… aga mis seal ikka? Vähemalt jõudsin mängida seitset teost, mis mulle ühel või teisel põhjusel väga meeldisid. Pikema jututa, siin nad on!

7. Sea of Thieves

Nii mõnigi suurteos sai möödunud aastal osa nähtusest, mida nimetaksin sünnitusvaludeks. Mõne puhul on need jätkuvad, mõned ei kaogi ning jätavad piste igaveseks armastatud seeriate punnitustele. Seejärel on mängud, mis peale pikaajalist pressimist ja karjumist väljuvad üsna tervete vastsündinutena… ja siis on Sea of Thieves. Kui Rare andis avalikkusele oma rasedusest teada, paistis ultrahelipilt väga kaunis. Kuklapekk oli justkui täpselt õige läbimõõduga ning jäsemete ja varvaste-sõrmede arvud paigas.

Üsna libedalt läinud sünnitus andis lootust terve imiku ilmaletulekust. Komplikatsioonid tekkisid kui oodatult erudeeritud laps ei hakanud kõndima ega rääkima. Samaaegselt sepistasid Rare ja Microsoft juba teist, kolmandat, neljandat ja viiendat perekonnalisa, vanima võsukese kõrvale. Nii siis täiendasid huvitavate nimedega vennad-õed Festival of the Damned, Shrouded Spoils, Forsaken Shores, The Hungering Deep ja Cursed Sails leibkonna debüütlast. Nüüd viimane juba jookseb, räägib ja naerutab kõiki mööda ilma. Kaunis on see lapse areng.

6. Kingdom Come: Deliverance

Aasta 1403 oli väga mitmekesine – Georgia kuningriik sõlmis rahu Timuritega, sündis Bavaaria hertsog Louis VIII ja sureb hertsoginna Katherine Swynford. Samaaegselt oli tegemist üsna rõveda ajajärguga, kus inimesed peeretasid purki, et vältida katku, riideid pesti uriiniga, enamus ravimeetodid hõlmasid endas kaane, hügieen oli sõna, mida polnud veel leiutatud, nirgi munandeid peeti rasedusvastaseks vahendiks ja lisaks roojati tänavatele. Kõike eelnevat kaunist aga aitab lahendada Henry – kaunis mees, kes võitleb kilbi ja mõõgaga ebaaususe vastu, mida keskaegne maailm talle pakub. Kahjuks oli ilmumisel teos sama katki kui tolleaegne ühiskond, kuid peale kuue kuu pikkust kannatamist suutsid arendajad mängu enamvähem korda teha ja nüüd julgen isegi seda kõigile soovitada – väga soovitada! Ahjaa… kui tekib küsimus, kas mängus saab maja pihta sitta loopida, siis vastus on üks paks, ilus, pruun JAH!

5. Subnautica

Olen ammu oodanud teost, mis mõtleks natukene kastist välja. Hello Games tõestas meile mõned aastad tagasi, et innovaatilisus on edasiviiv jõud – viimaste näitel on aga uuenduslikkuse definitsiooniks valetamine, puterdamine, Twitteri kasutama õppimine,  hunnik turunduslikke fopaasid, seitse leinasammu ning mõned peaaegu-pooleldi õnnestunud lisapakid. Subnautica oli tark… arendajad õppisid teiste vigadest ja väljastasid mängu, mis oli üllatavalt hea. Ma ei tea, kas tegemist on minu personaalse hüdrofoobiaga või tõesti ongi teos nõnda hästi arendatud, kuid ma polnud ammu mänginud ühtegi ellujäämis-õudusmängu, mis niivõrd tihti igasugu ekskremente mind väljama soovis panna. Nüüd on Subnautica ka eemaldanud endalt varajase ligipääsu sildi ja seda saavad nautida kõik suuremate mänguplatvormide omanikud.

4. God of War

Too videomäng on siin kahel põhjusel. Esiteks, pole ma eelnevalt ühtegi God of Wari mänginud ja see oli päris hea. Teine ja peamine põhjus peitub aga asjaolus, et ma pole enne näinud ühtegi nii mehist, karvast ja jõulist peategelast, kes kõik minu täiskasvanud ja vähemalt sama mehised sõbrad tooli pealt kui märja teismelise plika maha libisema paneks. Väidetavalt sai Kratos kõikide Level1 liikmete poolt Tinderis kiire näpulükke paremale. Nii ma siis olen elanud viimased kaheksa kuud ja pidanud kuulama iga nädal: „Kratos tegi seda ja Kratos tegi toda!“. Ah… fuck it… võta oma neljas koht siis.

3. Forza Horizon 4

Forza Horizon 4 on läbi aegade parim avatud maailmaga võidusõidumäng.

2. Red Dead Redemption 2

Ja olemegi jõudnud läbi keskaja piraatide ning Henry rooja, sukeldudes hirmunult vees, loopides Kratose armukirveid mu kaasaegsete südameisse ja kihutades päikesesse horisondil, viimaks… elevandini ruumis. Londiste pole aga meie toas seetõttu, et see on ilmselge valik platseeruma teisele kohale, vaid seetõttu, et see on rämedalt suur. Võin oksendamiseni rääkida tollest hullumeelsest detailsusest, millesse väljamõeldud vestern loodud on. Tegemist on tehnilise meistriteosega.

Aga… mul on mänguga nimelt üks probleem. Kui võtta ükskõik milline tänavune Tomase TOP 7 mäng, siis neid kõiki saab mängida tunni, kaks või kolm mahedal sügisõhtul ning kõik justkui tundub normaalne. Kõnealuse teosega päris nii pole. Ajavahemik habemeajamisest hobuse peale jõudmisega võtab 16 tundi. Järgneb kiire ratsaretk lähimasse asulasse, mis kestab lühidad 97 tundi. Kiire viski kohalikus lokaalis lisab kõigest 2 tundi mänguaega. Enne, kui pilgutada jõuab ja kiire vann külaliste majas tehtud saab, on möödunud 12 aastat.

Olen vastavalt Tsiiviilseadustiku üldosa seaduse kolmanda jao paragrahv kaheksateist lõige üks alusel juba surnuks tunnistatud seitse aastat tagasi. Mu poeg käib seitsmendas klassis ja mina rooman välja toast, kus on kolm generatsiooni vanad konsoolid. Lehvitan kui Kaldale Uhutud Tom Hanks ja mu abikaasa minestab. Võtan kiire tassi kohvi, loen ajalehest lagunenud Ameerika Ühendriikidest, Euroopa Liidust ning värskelt võimule saanud Jaak Madissonist, kes parajasti peab enda 23. sünnipäeva.

1.  Marvel’s Spider-Man

Poetan pisara ja olen õnnelik, et lõpuks on kõigini jõudnud väga hästi töötav Marveli superkangelase teos. Olenemata, et subjektiivselt on kõige uuema Ämblikmehe lugu väga lihtsalt unustatav ning etteaimatav. Narratiivi õnneks küll päästis Otto Octaviuse saamislugu, kuid lisapakkide kohutav „tegemine tegemise pärast“ tunne kahjuks on see, millega lahkun puldi juurest. Kõigest eelnevalt olenemata on tegemist minu lemmikteosega 2018. aastal. Palju õnne, Ämbu!