fbpx

Huh… Kui meie peatoimetaja pakkus mulle arvustamiseks mängu nimega Ace Combat 7: Skies Unknown, tekkis mul hetkeks kõhklus. See murdosa sekundist, kus ajutöö peatus ja kõik plaadid mu riiulil silme eest läbi käisid. „Oot!“, mõtlesin ma: „Seal pole ju kunagi olnud ühtegi lennu-, rongi-, farmi- või kitsesimulaatorit!“. Peale hetkelist kõhklust liikusid mu mõtted aga Briti õhujõudude ülemjuhataja Peter Twissi peale, kes on väikest viisi üks minu (paljudest) eeskujudest.

Peter Twiss oli eriline mees. Kui rääkida täisväärtuslikust elust, siis usun, et ei leidu palju inimesi, kes on jõudnud sellele ligilähedale rohkem kui tema. Tegemist oli Teise maailmasõja õhujõudude veteraniga, kes elas üle kaks suuremat õhulahingut. Erinevalt paljudest teistest „tippkuttidest“ ei piirdunud ta vaid sellega.

Peale reservväkke arvamist otsustas Peter, et ta elus on olnud liiga vähe adrenaliini ja nii hakkas mees purustama kiirusrekordeid. Temast sai esimene inimene, kes lendas reaktiivlennukiga üle 1000 miili tunnis – täpsemalt 1132 m/h (1811 km/h). Ta oli viis korda abielus ja osales paljude filmide kaasloomises, teiste hulgas näiteks kõigi lemmiku Sean Connery Bondi teise osa, „Südamlik tervitus Venemaalt“ loomises. Ta sai lugematul arvul ordeneid Briti kuningannalt ja suri 90-aastaselt, vaikselt oma kodu voodis.

Kui kunagi lahkub meie seast Tom Jones, siis üsna kindlalt räägitakse tema puhul sellest ühest naisest, kes tema hinge puudutas, kuid kelleni ta kunagi ei küündinud. See üks tegemata jäänud vise Michael Jordanil, üks löömata värav Zinedine Zidane’il, üks võitmata sõit Michael Schumacheril… Ma usun, et Peter Twiss oli mees, kel puudus see „üks“.

Vot see oli tunne, mida soovisin, et Ace Combat 7 minus tekitaks. Seda ülimat vabadust. Olenemata, et tegemist on „sõjamänguga“, ootasin teosest toda Nicolas Cage’i „Metsikute südamete“ ussinahast tagi metafoori. See on ka põhjus, miks nõustusin antud mängu ülevaadet tegema. Mõnes mõttes ma sain, mida soovisin… kuid mitte kõikides aspektides.

Ace Combat 7: Skies Unknown on tohutu kompott rakettidest, reaktiivmootoritest ja plahvatustest, mis on pistetud hingelisse, melodramaatilisse ja mõneti lapsikusse kaussi. Teos leiab aset (sarnaselt eelkäijatele Ace Combat 04 ja Ace Combat 5) Oseani Föderatsiooni aladel, kus on puhkenud kodusõda Erusea militaarjõudude ning ülejäänud Useani kontinendi vahel.

Lugu lähemalt paljastamata võib nentida, et tegemist on väga süvitsi detailidesse mineva narratiiviga, mis keskendub piloodi koodnimega „Trigger“ teekonnale läbi segase kodusõja ja ennastohverdava lõpu. Kogu loost õhkab läbi bandainamcolikku üledramatiseerimist, mis (mõneti subjektiivse arvamusena) siia justkui ei sobi. Kui aga keskenduda teose kahele põhiaspektile, visuaalnarratiivile ja õhuvõitlusele täiesti eraldiseisvana, siis mõistan, mis põhjusel on see teos nõnda kokku põimitud.

Nöör, mis sisuliselt kahte mängu osa koos hoiab, seisneb kohati üsna häirivas kommunikatsioonis. Mul lihtsalt pole aega kuulata kellegi möla, kui olen parajasti kolmel vastase hävitajal kirbul ja maapinnal olevad raketisüsteemid skaneerivad mu igat pööret. Seetõttu jäi mulle teosest ka kaks erinevat elamust: elamus, mida pakkus hingeline narratiiv videotena ja emotsioon, mille sain pilvepiiril rakettide eest põigeldes.

Kuna mu eelnev hävituslennukitega lendamise kogemus videomängudes piirdub Grand Theft Auto viienda osaga, on mul keeruline hinnata, kas tegemist on objektiivselt hästi tehtud simulaatoriga. Küll aga oskan ma öelda seda, et mäng on kuradima äge. Esmajärgus väga ühetahuline, kuid süvenedes tunduvalt keerulisemaks muutuv õhuvõitlus vajutas kõiki mu ärevusnuppe. Pole just palju teoseid, kus peale lahingut mu higinäärmed paisuvad kui täis topitud kalkun tänupühadel. Kottpimedas manööverdamine kanjonite vahel, äikesetormis viimse piiri peal lähivõitlust pidades või hetk, mil ekraanile ilmub sadu vastase raketisüsteeme, millest kõrvale hoiduda. Kõik see kruvib pinget ning hoiab mängija tooli serval.

Kõik nupuskeemid ja mängu õppimise lihtsus on põhjus, miks Ace Combat 7 mulle nii kiiresti meeldima hakkas. Kindlasti jääb keerulisemate raskustasemete vallutamine tulevikku, kuid võtta seda kui esimest tutvustust hävituslennukite simulaatorisse, siis sellega saab teos suurepäraselt hakkama. Ja kui plahvatused on vaikinud, tolm settinud ja päike loojunud, lõppeb mängu lugu ning algavad lõpptiitrid, mõtlen endamisi: „Mis kuradi asi see nüüd oli?“.

Ükskõik, kui kena ja hästi viimistletud see mäng ka pole, on minu jaoks tegemist ikkagi kahe eraldiseisva teosega. Vaikne ning üsna aeglaselt liikuv visuaallugu ning täiesti eraldiseisvas mängumootoris toimuv sõda. Võtkem seda nii… meile antakse käsk sõita gaas põhjas Tallinnast Pärnusse – mitte mingil juhul ei tohi pedaalilt jalga tõsta. Öeldakse, et pakis on väga oluline välgumihkel, mis peab kohaliku ossi kätte jõudma kella kolmeks. Me paneme mängu kõik enda sõiduoskused, et järgneval sajal kilomeetril vähegi elus püsida.

Järgneva pöörase teekonna jooksul kostub meie handsfree seadmesse mingi möla, mis meid vähegi ei huvita, kuna primaarne on siiski ellujäämisinstinkt. Läbi ebanormaalse sõidu jõuame Endla Teatri kohvikusse, kus parajasti on meid ootamas kirjeldatud nokkmüts. Võttes välgumihkli ja tänades meid teenistuse eest, viitab ta justkui millelegi, mis kostus autokõlaritesse teel olles. MA JU EI TEA SEDA! MA ÜRITASIN ELLU JÄÄDA, MITTE TEGELEDA MINGI LAMBI TEKSTI KUULAMISEGA! Selline on tunne, mida antud mäng minus tekitab.

Lüli kahe väga erineva tempo vahel on õhkõrn ning sellele keskendudes sellele, rikneb neist üks. Seda aga mitte tehes, puudub emotsionaalne kaastunne, mida edastavad videod. Seetõttu peaks läbima teose vähemalt kaks korda.

Siiski. Mulle meeldis minu esimene kogemus taolise mänguga. Mu arusaam taolisest teosest võib olla üsna platooniline ning läbinähtav. Emotsioon, mida Peter Twiss mulle peegeldab, siin teoses puudub – seda enamasti just narratiivi tempo aegluse tõttu. Küll aga sain emotsiooni, mis oli teistsugune, mis paneb mind Ace Combat 7 korduvalt läbima, otsima seda teist tordikihti.

Seda, kas järgnev kiht on magusam või hapum näitab aeg, kuid kes pole kunagi varem ühtegi analoogset teost mänginud, sel soovitan soojalt uppuda sellesse žanrisse läbi Ace Combat 7: Skies Unknowni.