Far Cry: New Dawn pakub tegelikult rohkem, kui esmapilgul tunduda võib

„Appi! Far Cry Primal oli nii halb!“ oli esimene mõte, kui nägin järjekordset Ubisofti mammutteose Far Cry kõrvaltoote New Dawn ilmumisest teatavat uudist. Ja siis meenus, et Blood Dragon oli ju jällegi kuratlikult hea! Ühesõnaga… nagu Far Cryga ikka, on keeruline midagi oodata, kuna seeria loominguline stabiilsus ei ole olnud just kiiduväärt.

Peale esimest viit minutit New Dawni seltsis tutvusin esmakordselt teose antagonistidega. Mattusin koheselt klišeede laviini alla ning tundsin end kui täisoksendatud neitsi lõbumajas. Nüüd, paar mängutundi hiljem ei ole olukord parem. Mul jääb veel täiesti arusaamatuks, millisel põhjusel kaksikutest pahalased Hope Countys tegutsevad. Olenemata, et Far Cry seeria tõstis antagoniste luues lati eelnevate osadega võrreldes äärmiselt kõrgele, siis astuda põhimõttelistesse ja ääreni geneerilist ekskrementi täis ämbritesse, tundub lausa amatöörlik.

Head uudis on see, et seni läbitud teose ülejäänud aspektid imponeerivad mulle väga. Mulle meeldib, et mängus on korduvmängimise väärtus, mulle meeldib värviline keskkond ning mulle meeldib, kui ratsionaalselt on kujutatud tuumapommide järgset maailma. Kui millegi üle (veel) nuriseda, siis tundub üsna imelik, et mängust on Far Cry 5 baasilt ära võetud relvade modifitseerimine ja asendatud lihtsalt erinevate tasemete kahuritega.

Siiski on eeltoodud vingumise näol tegemist üsna pisikese jonniga. Lisaks on väga äge mängulaad, kus võimalik kurjamite erinevaid hõivatud baase, mis ei asu samal kaardil, vallutada. Expeditions annab erineva väärtuse ning mõningase vahelduse juba tuttavale Hope Countyle.

Igal juhul ei jõua ma ära oodata, et jõuda koju tagasi ja edasi pürgida mängu lõppvaatluse poole. Loodan, et varem või hiljem tekib mul võimalus põrutada vähemalt kaks kuuli teose pahalaste silmade vahele, et nad lõpuks vait jääksid.

Järgmises kirjatükis sukeldume juba sügavamale.Kohtumiseni!