Ma mängisin The Division 2 beetat, et sina ei peaks seda tegema!

„No olge nüüd, jälle te clickbaitite!“ Jah, kallis lugeja, püüdsime su taaskord lõksu ja selleks polnud vaja muud, kui õelalt tituleeritud pealkirja, mis jätaks mulje, et The Division 2 suletud beeta oli kõike muud kui hea. Tegelikkuses oli tegemist aga… täiesti okei videomänguga.

Kelle jaoks seeria ikka veel võõras on, see võtku teadmiseks, et tegu on kolmanda isiku vaates tulistamismänguga, mida iseloomustavad avatud maailm, värvide järgi klassidesse jaotatud esemete jahtimine ja sõpradega jutustamine, et lämmatada taustal käivat möla, mida Ubisoft narratiivina tutvustada üritab. New Yorgis alanud rahagripp on jõudnud Ühendriikide pealinna, ühel hetkel koksatakse maha üks Divisioni agent ja nii edasi, ja nii edasi. Ei tea, ei huvita… aga see polegi oluline!

Mängija ülesandeks on joosta ringi postapokalüptilise Washingtoni tänavatel ning tulistada kõike, mis liigutab. Üldjuhul on sihtmärkideks verejanulised marodöörid Hüüänid (kuigi püssitoru saab suunata ka asfaldil sibavate rottide ja linnadžunglis kepsutavate hirvede poole). Osad neist paugutavad püssidega vastu, mõned aga hingavad sisse teadmata päritoluga gaasi, hulluvad sellest ning jooksevad karjudes mängija poole. Aeg-ajalt patrullivad tänavatel ka sõbraliku loomuga ellujääjad, kellega üldiselt suhestuda ei saa. Küll aga tulevad nad mängijale tulevahetuses appi, kui juhtuvad paugutamisele peale sattuma.

Keskkonnana on Washington muidugi ääretult kaunis… või vähemalt nii kaunis, kui üks räsitud ja rüüstatud linn olla saab. Talvine New York on asendunud suvisemate toonidega, mängijategelane on hüljanud vatijoped ja suusamütsid ning lippab mööda linna ringi, üll vaid t-särk ja nokamüts. Autouksed on jätkuvalt irvakil, mis tähendab, et vähemalt 50% Washingtoni uulitsatel sörkimisest toimub vastu autosid liibudes – klõps, klõps, klõps.

Püssidega täristamine on enam-vähem sama tunnetusega, mis esimeseski osas. Tavalised vastased langevad peale paari täpset kuulivalangut, suuremad ja tähtsamad kurikaelad nõuavad aga mitut salve ja võibolla isegi granaati. Valik on päris suur ja lai, on automaate, pumppüsse, snaipreid, püstoleid, amb ning abivahenditena on kasutatavad droon, kuuliprits ja vastaseid jahtiv kera-granaat. Täismängus on valik muidugi tunduvalt rikkalikum.

Sel korral tuleb vastastega madistades aga eriti valvas olla, kuna osadel vaenlastel on sarnased riistapuud varnast võtta. Seetõttu peab tihedamas lahingus eelisjärjekorras maha noppima need peanupud, mille omanike põhjatutes taskutes on näiteks terve trobikond raadio teel juhitavaid autosid, mis kannavad lõhkekehi. Ei pea vist kaks korda ütlema, et nii mõnigi püssitäristamine muutub sellest tulenevalt üpriski hektiliseks. Üldises plaanis on lahingute pidamine (iroonilisel kombel, sest eesmärgiks on virtuaalsete inimeste eluküünla kustutamine) lõbus tegevus.

Peale beetas leiduva „loo“ lõppu antakse mängijale valida kolme erinevalt komplekteeritud karakteri vahel, kelle varustus ja kogemustase on piisavad, et vastu astuda n-ö lõppmängu osale. Nimelt on Massive otsustanud, et sel korral ei jää tänavatele kooserdama noodsamad tüübid, keda mängija eelneva 20 tunni  jooksul nottinud on. Selle asemel vallutatakse Washingtoni kujad uue, veelgi ohtlikuma terroriüksuse poolt ning vähemalt esmamulje põhjal otsustades tunduvad tolle organisatsiooni esindajad hoopis kõrgemasse klassi kuuluvad kurjamid olevat. Mahlasemaid autasusid pakkuvasse, ent veelgi ohtlikumasse Dark Zone’i ma sel korral kahjuks ei jõudnudki. Ehk avatud beeta ajal?

Beeta põhjal tundub, et The Division 2 just ülemäära suuri riske ei võta. Ometigi on luude peal rohkelt liha ning mäng peaks meeldivalt kõditama just neid inimesi, kes esimese osa risti, lõhki ja läbi mängisid. The Division 2 ilmub 15. märtsil PC, PlayStation 4 ja Xbox One’i peal.