Leho mängis… tundmatuid FPS mänge USA eriüksuslastest

USA filmi- ja mängutööstus on usinalt hoolitsenud selle eest, et nende erivägedel ja -jõududel oleks kõige tuntumad ja kõlavamad nimed: CIA ja FBI, SEAL-id ja Rangerid, DEA ja NSA, Delta Force ja Green Berets… Väga tihti ei kõla üksuste tegelikud ja meelelahutuses näidatavad rollid kokku, aga see segab väheseid.

Seekord vaatan, kuidas CIA kindlasti asju ei aja, kuidas Secret Service vaevalt et toimetab ja kuidas tuleviku eriüksus kindla tõenäosusega salasõda pidama ei hakka. Võibolla mängudest huvitavamadki on aga mõned faktid nende telgitagustest…

C.I.A. Operative: Solo Missions

Nostalgia on osav võlur. See oskab ka ammustest mitte-suurepärastest mälestustest luua „oh olid alles ajad!“ tunde. Ning mõnikord tuleb kange soov neid aegu taaskogeda. C.I.A. Operative: Solo Missions andis mulle võimaluse meenutada, millised olid 2000ndate säästutulistamised. Jep – need olid kehvad.

C.I.A. Operative: Solo Missionsil on aga haruldane oskus mitte närvidele käia. See töötab ka Windows 10 peal laitmatult, on keskmise raskustaseme juures piisavalt lihtne paraja mängutempo hoidmiseks ja ei ole tüütavalt pikk. Kiirustamata saavad mängu kuus missiooni läbi tunniga. Paljunäinud mängurite jaoks on see tund nostalgiasärane.

CIA agendi ristiretk narko- ja relvaärikate vastu läbib Bogota tänavad ja metrood, Kolumbia villa, Ukraina raketihoidla, Moskva kasiino ning jõuab otsapidi ka Iraaki, kus Husseini ja tema keemiarelvi elimineerida. Kolm tulirelva püstoli, püstolkuulipilduja ja täpsuspüssi näol on kõik, mida mehel selleks tarvis.

Tulistamismängu andis 2001. aasta mais välja ValuSoft (aasta enne, kui THQ firma oma hõlma alla tõi), kes mängis võibolla tulega. Väidetavalt tehti mäng mitteametlikel teel saadud Quake’i mootorile. Kahtlaseks arendajaks oli Trainwreck Studios (täna selle nime all esinev stuudio on midagi muud), mis oli aasta pärast ilmunud Medal of Honor: Allied Assaulti teinud 2015, Inc. alamharu! Aga võibolla ei peaks ma üllatuma, sest ka C.I.A. Operative: Solo Missionsi lõputiitrites esinevad igipõliste skeemitajate Vince Zampella ja Jason Westi nimed.

Secret Service: In Harm’s Way

Secret Service oli möödunud dekaadil säästupaugutamiste sari, kus mängijaid said tulistada maailma kuulsaima ihukaitseüksuse ülikonnas. Iga osa tehti erineva stuudio poolt ja omavahel seost ei oma. Esimene ja viimane mäng USA tähtsate poliitikute valvajatest valmisid hoopis Euroopas. In Harm’s Way oli esmane ja tuli Rumeeniast Fun Labsist (mille tulistamismänguga Revolution ma aasta eest rahul ei olnud).

In Harm’s Way on seerias ainsana taktikaline tulistamine… ning kuradi raske! Hambad ristis sain kümnete katsete järel läbi esimese kaardi kuueteistkümnest, kuni mu kannatuseniit katkes. Mul pole midagi pingelise ja aeglase hiilimise ja nurkade taha piilumise vastu, kuid salvestusvõimaluse puudumine mõne tabamuse järel saabuva surmaga mängus ei ole tore. Minule ei paku samade kaartide üha uuesti ja uuesti proovimine lõbu.

Kuigi mängu loomise kiirustatust reedab lihtsameelne ja rumalavõitu tehisintelligents, on siin hulga oma aja kohta kompetentseid elemente. Saab kaardil liikumist planeerida, kaaslastele käske jagada, varustust hallata ning uksi lõhkuda. Minu jaoks on aga kõige lahedam läbipaistev iron sight relvasihik, mis parandab täpsust, kuid ei vähenda vaatevälja lukuauguks. Ei mäletagi, mil viimati sellist lahendust nägin. Võibolla oligi sama arendaja Shadow Force: Razor Unitis.

Ajalooliselt on huvitav, et Secret Service: In Harm’s Way ilmus novembris 2001, samal ajal kui debüüteeris taktikaline tulistamine Tom Clancy’s Ghost Recon. Oli see juhus või Activisioni planeeritud vastusamm UbiSoftile, jäägu iga ühe enda oletada. Küll aga panustas Activision oma kaartidega liiga ettevaatlikult, sest levitas mängu oma säästuosakonna Activision Value Publishing kaudu. Ehk tehti seda põhjustel, et konkurent oli juba Rainbow Sixiga nime teinud ja nädalad varem oli müüki tulnud kiidetud SWAT 3 täiendatud versioon? Kes teab, miks sellises olukorras agressiivsema turundusega ja levitamisega ei lähenetud. Potentsiaali ju mängus oli ja turgu sellelaadsetele tol ajal samuti.

Special Operations Forces / Raiders

Mullune Delta Force sarja kloon Strike Force Remastered ei olnud hea mäng, kuid tänavune, sama nišiauku sihtiv Special Operations Forces / Raiders, SOF – RAIDERS (või kuidas iganes see end nimetab) on täielik jõledus! Pilt on kohutavalt kole ja vigane, tekstuurid on puudu, objektidest saab läbi kõndida, kasutajaliides on kohutav… Sellega seotult on ka juhtklahvid kummalised ning mängitavus jura. Heliklippe on lisatud huupi ja tundub, et suvalisi.

Missioonidepõhine tulistamine toimub aastal 2048. USA eriüksused kasutavad hämmastaval kombel endiselt Hummereid ja A-10 Thunderbolt II-te. Absurdsuse tipp on aga asjaolu, et sõdalaste turvised on võõbatud punaseks! Juhitav jõmm peab ühena sellistest käima ühelt nürilt ja elutult Lähis-Ida kaardilt teisele ning täitma tüüpilisi sabotaažiülesandeid. Pusisin mõne missiooni läbi, kuid hinnang esmamuljega võrreldes ei muutu – mäng on nii jube ja superigav, et selle pikemalt siunaminegi oleks ajaraisk.

Kes arvas, et säärase teose väljaandmine on hea mõte? See oli HyperKat Gamesi taga seisev Howard Dortch. Häirivalt kummastav on, et nimetatud kutt on ühes Ohio osariigi ülikoolis lausa mängudisaini õppejõud!

Mainida tasub ka, et mäng pole sarjas esimene. Aastast 2006 pärineb näiteks Special Operation Forces Raiders: Operation Eagle Talon. Või midagi sellist. Tollegi üllitise nime esitakse erinevalt, küll kald- ja mõttekriipsudega, küll koolonitega ja lühendiga. Kunagi ammu olen selle demo proovinud ja mul oli toona tõsine plaan Level1 veergudel täisversiooni kajastada, kuid vahetult enne ostu leidsin, et need viis eurot saaks kuhugi mujale paremini panustada. Äkki keegi ükspäev kingib selle mulle.