Leho mängis… kihutamisi aastatest 2012-2014

Eelmist aastat alustasin kihutamismängudest kirjutamisega, sest aastad tuiskavad mööda nii kiiresti. Teen uue aasta alguse puhul sama manöövri.

Tegelikult sai see artikkel alguse plaanist luua VS. lugu 2012. aasta politsei-pättide kihutamismängudest Need for Speed: Most Wanted ja Crash Time 5: Undercover. Ühist on noil eakatel seeriatel omajagu. Aga kuna ma ei suutnud ühte neist seedida, siis see VS. plaan läks katki ja evolveerus järjekordseks mängitud mängude jutukeseks.

Need for Speed: Most Wanted – A Criterion Game

Esimene Need for Speed Most Wanted aastast 2005 meeldis mulle väga. Küll aga ma ei tea, kuidas sellega täna lood oleks, ja mälestuste rikkumiseks ei taha ma seda ka uuesti proovida. Kuna soovisin oma helesiniseid mälestusi puhtana hoida, ei vaimustunud ma EA kuulutusest, et tiitlit taaskasutatakse 2012. aasta väljalaskes. Mõte minna peale paari ebaõnnestumist tagasi töötanud retsepti juurde on ju tore, aga miks riskida hea nimega?

2012. aasta gamescomil mängu enne ilmumist proovides hakkasin aga muret tundma. Kogetu ei pannud silma sugugi särama.

Nüüd täielikumat mekki saanuna tunnistan, et üllataval kombel ei meeldi mulle uuema Most Wantedi juures mitte miski. Ma viitsin sellega rohkem kui käputäis tunde, sõitsin massiivsest masinavalikust paljudega ja ootasin mängu minu jaoks paikaloksumist, kuid mulle ei sobi maailm, rajad, liiga madalad kaameravaated, segane kasutajaliides, graafiline disain, tüütud avariid, pikad laadimisajad. Segavaid pisiasju on ohtralt, kuid eriti vastuvõetamatuks osutus taustamuusika.

Kõige hullem on aga autode juhtimine. Katsetamise ajal polnud mul oma rooli käepärast ja üritasin klaviatuuriga asju ajada, kuid ma ei saanudki sellest mängust sotti. Kiired kärud on imelikud, ebastabiilsed, ujuvad, kord üle- ja kord alajuhitavad. Mida ma valesti teen või mida õppima peaks, ka ei vihjata. See teeb edenemise ja parenduste lahtilukustamise frustreerivaks, rääkimata üliagressiivsete võmmide eest pagemisest.

Käesoleva mängu arenduse salgas oli Burnout seeriaga end kaardile pannud Criterion Games. Et Briti stuudio tegi ka 2010. aasta fantastilise Need for Speed: Hot Pursuiti, on minu täielik antipaatia käesoleva mängu vastu mind ennastki hämmastav.

Crash Time 5: Undercover

„Alarm für Cobra 11“ telesarja põhjal on tehtud kümme mängu. Neist esimene, 1997. aasta oma, ei olnud kihutamine ja aastal 2000 saksakeelsena alustanud mängusarja ei kuulu. Mina olen Alarm für Cobra 11si mänginud alates ajast, kui sarja võttis oma hõlma alla Synetic GmbH, see tähendab, et alates Alarm für Cobra 11: Nitrost. Saksa stuudio tegi sarja viimased kuus osa ja nood kõik said ka ingliskeelsed arvutiversioonid. Kuna „Alarm für Cobra 11“ aga ei kõnetanud mittesaksakeelses maailmas kedagi (vaatamata sellele, et pidevalt laenati Need for Speedide alapealkirju), muutus sari ingliskeelsel turul varsti Crash Time’iks.

Undercover on jäänud viimaseks pääsukeseks ja oli ka Syneticu eelviimane mäng enne firma sulgemist. Sarja hääbumine pole tegelikult imeks pandav, sest mängud ei suutnud oma B klassi kastist välja murda.

Sarjal on alati olnud iseloomulik graafikastiil ja füüsikamudel ning efektsed plahvatusrohked avariid. Aga neid on kummitanud ka lollid lood ja piinlikult halvad kõnetööd.

Kohutava, tüütava ja närvi ajava taustamuusika kõrval on siin ka jubedad näitlejatööd. Lisaks  on tõlkes nii palju kaduma läinud, et osa lausutavast on täiesti ajuvaba. Hale on lisaks pätikampa imbumise narratiiv.

Politsei ja kurjamite ülesannete vaheldumisi lahendamise sekka on pikitud ka ringrajasõite, aga see kõik on suhteliselt igav. Need for Speed: Hot Pursuitile kahtlaselt sarnaselt on mängu toodud relvad – elektromagnetpulss, tõkkesiilid, õli, harpuun – kuid nende kasutamine on kohmakas. Autosid on parajalt ja need on kenad, mitmed pärismasinatest rohkem kui inspireeritud, aga Alpide piirkonna maanteed suurele osale neist ei sobi.

Kogu mängust jääb mulje, et piiratud ressurssidega on see kuidagi kokku klopsitud, aga sellest pole piisanud, et mängu lõbu tuua. Respektist sarja ja tootja vastu, kes mulle kunagi ka mänguplaadi saatis, tegin mängu läbi – siinsetest kihutamistest on see küll kõige madalama lennuga, kuid ainuke, kus ma seda suutsin.

GRID Autosport

Mida me täna tunneme GRID seeriana sai tegelikult alguse TOCA sarjana aastal 1997. Kui Race Driver: Grid (2008) ja Grid 2 (2013) läksid suurema klientuuri nimel arkaadilikumale teele, siis GRID Autosport naaseb esiisade vaimu juurde. Enam pole glamuuri ja vaatemängulisust. Nüüd käib tõsine sport autode simulaatorlikuma käitumismudeli ja karmimate reeglitega.

Põhidistsipliine on viis, kuhu mahuvad touring-autode ringrajad, kestussõidud, vormelid, tänavaringid ja driftimine. Lisaks on drag‘e ja sprinte. Aga kõik on kohe alguses minu jaoks igav ja peale mõnda tundi tekkis otsus mäng kõrvale lükata. Kogu kupatus on äärmiselt monotoonne ja peale nürisid sõite tuleb pealegi nühkida eelnevatest Grididest tuttavatel teedel. Milline haltuura!

Et mänguga pole eriti vaeva nähtud paistab silma ja kostub kõrva ka muudes aspektides. Näiteks sinuga raadio teel pläkutav spotter pillub ühtesid ja samu lauseid üha uuesti ja üha uuesti ja üha uuesti ja üha uuesti. Ja üha uuesti. Tundub, et pildiilu on Grid 2-st madalamale langenud. Lubatud roolivaade on tõesti tagasi toodud, aga räbalal viisil – autode armatuurid on ähmased.

Kuigi ma ei näe mängus ei kvaliteeti, omapära ega leidlikku lähenemisviisi, oleks ebaõiglane väita, et GRID Autosport on jama. See lihtsalt ei vasta minu arusaamadele kaasakiskuvast põnevusest.

Need for Speed: Rivals

EA oli oma Need for Speed seeriaga hädas. Vahetusid arendusstuudiod ja suunad. Mitmed mängud põrusid. Üks stuudio võis kord hiti, teinekord pläma välja lasta. Prooviti vanade nimede taaskasutusega, kuid see sogas vett veelgi. 2011 loodi Rootsis uus stuudio eesmärgiga kihutamisseeria ühe kapteni juhtida anda. Sellest ajast saadik ongi põhiseeriat eest vedanud Ghost Games, mille esiklaps Rivals tuli 2013. novembris. Seda mängu aitas veel tagant lükata Criterion Games.

Erinevalt Criterioni Most Wantedist, jätsid esimesed promovisuaalid Need for Speed: Rivalsist sümpaatse mulje. Vaadati heldinult fantastilise Hot Pursuiti poole. Vooliti valmis erinevate keskkonnapaledega avatud maailm nimega Redview maakond, mis täis hüpekaid, driftimiskurve ja lõikamiskohti. Lugu pole, siledal asfaldil veavad seal vägikaigast tänavakihutajad ja võimud, ning mängija saab käe roolile panna mõlema poole eest.

Mõned tunnid mööduvad Rivalsis toredalt. Sõidud on pingelised ja mõõduvõtmised näiteks öises vihmatormis, kus punased-sinised vilkurid kõikjalt vastu peegeldavad, on vaatemängulised. Siis muutuvad sõidud raskemaks, tuleb üha uuesti ja uuesti katsetada. Järsku pole võimalik enam jagu saada isegi Easy liigitusega võistlustest. Tavaliiklejad takerduvad pidevalt ette, vastased on võitmatult kiired ja osavad. Pole ressursse, et paremat varustust soetada. Ja enne okeina tundunud taustamuusika on nüüd närvidele käiv! Rage quit!

Selline armastan-vihkan suhe tekkis mänguga ka minul. Mis kuradi pärast see nii absurdselt raskeks on tehtud?! Pidasin veel tunde võitlust nii mängu kui endaga. Ma tahtsin mängu läbi teha, andsin mitu võimalust! Aga lõppeks mu närvid ei vääri enam sellist enesepiinamist. Kui ikka lõbus ei ole, siis milleks pusida?

Rivalsis on rohked aspektid hästi tehtud. Peale kena maailma on ka metsikult kiireid masinaid, mille kontrollimine lihtne. Isegi manuaalkäigukasti pole enam valikus! See-eest saab autodele külge kruvida relvastust, et rivaalidele kaikaid kodaratesse loopida. Võmmina võid pättidele eri elektrivurtse anda, lisaks koptereid ja kompanjone appi kutsudes tõkkeid ja siile tellida. Rullnoksid jagavad osa tehnikast, kuid omavad lisaks miine, segajaid ja lisakiirendit.

Juba enne, kui mõlemad mängu kampaaniad hullumeelseks muutuvad, esineb ikka ja jälle midagi kriipivat. Näiteks on ainult kaks vaadet, aga mootorikatte kaamera on liiga madala asetuse tõttu kasutu. Need vaatemängulised öökihutamised, eriti kui maa märg ja peakohal tiirutav kopter prahti lennutab, muutuvad varsti oma stroboskoobiefektiga epilepsiatestiks ja selle pimestava virr-varri keskel on võimatu takistusi ja teisi autosid näha. Autode paranduspunkte leidub liiga harva. Edenemiseks ja parenduste lunastamiseks vajalike punktide kogumine on liiga vaevaline ja päti karjääris on oht vaevaga võidetu võmmidele kaotada. Kiirhüppamine sõitude stardipunkti pole suvalises kohas võimalik ja pätina pole võimalik isegi sõitu uuesti algusest alustada. Osa kummastavast on seletatav sellega, et mängu üksik- ja mitmikosa toimuvad maailmas samaaegselt. Õnneks saab võrguosa keelata, et keegi sinu liivakasti pissima ei tuleks, aga see ei paranda muid puudusi.

Võibolla viimaseks pääsukeseks minu katkestamise otsusekiigel osutus viga, kus üks sõit igasuguse põhjuseta iseenesest katkeb teatega „Event Abandoned“. Mine põrgu, EA! Sinu armetud kvaliteedistandardid mädandavad mängumaastikku!