fbpx

Mida vanemaks me saame, seda hirmuäratavama kiirusega tunduvad aastad minevat. Sel korral ei seisa me aga silmitsi vaid järjekordse aastavahetusega, vaid lausa millegi suuremaga. Nimelt on lõpule jõudmas terve kümnend!

Pole olemas täiuslikumat aega, et heita pilk tagasi ning uurida, millised olid meie lemmikmängud aastatel 2010-2018. Ilmselgel põhjusel jätame nimekirjast välja käesoleva aasta. Need nimekirjad jõuavad teieni üsna pea. Samuti oleme allolevate mängude nimistust kõrvale lükanud Level1 Aasta Mäng tiitli võitjad, et ka teistel oleks võimalik rambivalguse soojade kiirte all peesitada. Ja olgem ausad – kõik järgnevalt väljatoodud teosed on neile osutatud tähelepanu väärilised!

2010

Fallout: New Vegas

Iga kord, kui ma Fallout: New Vegase peale mõtlen, kerkib mulle koheselt silme ette teekond Goodspringsist NCR-i tugipunkti. Sinna viiv sirge tee asetses keset kõrbe ning aeg-ajalt võis taamal näha suuri radioaktiivseid skorpione ja sipelgaid, kes lõõmaval liival ringi sibasid. See tee on mul niivõrd hästi meeles… sest mu virtuaalsed tallad on mööda seda väga tihti kõndinud.

Fallout: New Vegas on tõenäoliselt seeria parim teos ning see on üks põhjustest, miks ma aina uuesti ja uuesti Mojave kõrbe naasen. Intrigeeriv narratiiv, sõltuvust tekitav korilus (mis lõppeks probleemseks võib kujuneda), avastamist väärt asukohad, omapärased kamraadid, see kummitama jääv muusika… Kui ma poleks kõiki põhjuseid juba korra varem kirja pannud, kujuneks antud kollektsioon kümnendi parimatest mängudest väga New Vegase keskseks! – Sten

Need for Speed: Hot Pursuit

2010 oli arvutil (ja tegelikult ka teistel platvormidel) kihutajatele hea aasta. Taasalustati WRC – FIA World Rally Championship sari, see jõudis esmakordselt ka PC peale ja mulle too meeldis väga. Ka Disney Interactive Studios, kust kihutamismängude tulek haruldane, üllatas Split/Second: Velocityga, mis osutus plahvatusterohkeks, vaatemänguliseks ja suurepäraselt pingeliseks. Mõnele meeldis ka viimasele sarnane Blur.

Aga siis tuli Need for Speed: Hot Pursuit ja jättis kõik teised oma rehvitossu sisse ahmima. Kaunis pildikülg, korralik masinapark, kähku õpitav mängitavus, tooliäärepõnevuse tasemel võidusõidud… võmmi ja/või päti mängimine väga mitmekülgses Seacresti maakonnas oli puhas lõbu. Hot Pursuit polnud mitte ainult üle pika aja üks tõeliselt hea NFS, vaid ägedaim NFS selle ajani! Või äkki siiani? Igatahes, „kihutamiste creme de la creme“, nagu ma ühes teises kohas kirjutasin. – Leho

2011

The Elder Scrolls V: Skyrim

Kui Bethesda 2011. novembris järgmise, järjekorras viienda, Elders Scrolls mängu avaldas, teadsime kõik, et see saab olema hea. Küll aga ei arvanud just paljud, et kaheksa aastat hiljem on see täielik kultusteos. Uuesti avaldatud viimase generatsiooni konsoolidele 2016. aastal ning omakorda veel lisatud virtuaalreaalsusesse ning Nintendo Switchile aasta hiljem. Skyrim ei hoia ilmaasjata läbi aegade enim müünud mängude edetabelis kolmeteistkümnendat kohta, olles leidnud oma tee enam kui kolmekümne miljoni mängusõbra riiulile.

Lisaks sellele on saanud erinevad mängu osad legendaarseks meemimaterjaliks. Teos on viimase aastakümnendi jooksul jõudnud ikka ja jälle meie konsoolidesse ning arvutitesse, et taaskord avastada uskumatult detailset, elutruud, põnevat ning kaunist maailma. Kindlasti on Skyrim üks suurima uuesti mängimisväärtusega teoseid eales ja modifikatsioonid kõikidel platvormidel panevad seda ikka ja jälle läbima. Huuh… peaks vist seda jälle mängima. – Tomas

Batman: Arkham City

Bruce Wayne on olnud peaosas mitmes videomängus, millest pea kõik reklaamivad end väites, et „saad end tunda kui Batman“. Mitte ükski nendest teostest aga ei täida seda lubadust nii hästi kui Batman: Arkham City. Olles järjelugu fantastilisele Arkham Asylumile, on loogiline, et Rocksteady tahtis minna sammu edasi ning just seda nad tegidki, pea igas mõttes. Batmanile anti avatud maailm, mida mööda sai vabalt lennata ning kurjategijatele hirmu nahka ajada.

Kaardi suuruse muudatus polnud aga puhtalt trendide järgimine, vaid see õigustas end, olles täis viiteid koomiksikangelase menukale ajaloole ning, mis kõige tähtsam, sidudes end fantastiliselt kokku narratiiviga. Arkham Asylumi lugu oli hea, kuid lõppes magedalt ning väga telesarjalikult, kus kõik läks algstaadiumisse tagasi. City lugu on aga midagi tõsist, millest Gotham ega ka maailma parim detektiiv ei toibu nii pea. Täis fantastilisi momente ja tegelasi, kulmineerus kõik lõppmänguga, mis oli niivõrd dramaatiline, et poetasin isegi paar pisarat. Igale Batmani fännile kohustuslik ning üks parimaid, kui mitte parim koomiksikangelase mäng eales! – Lauri

2012

Dishonored

Dishonored on Level1 veergudel rõõmuhõiskeid teeninud küll ja küll ning jagan kiitjatega arvamust – tegu on briljantse hiilimisega. Pole üllatav, et see mullegi meeldib, sest mäng on esimeste vägevate Thiefide mantlipärija. Natuke on šnitti võetud ka Bioshockist, kuid siiski on mängul oma nägu ja õhustik. 19 sajandi sadamalinnale sarnane keskkond katkupandeemia, tehnikaimede ja musta maagiaga lisavad kättemaksuloo kontidele hulga liha. Parim külg on aga suurepäraselt disainitud erinevate edenemisvõimalustega kaardid, mis lasevad iga stiiliga mängijatel oma lähenemisviise rakendada. Ka mulle, kellele meeldib valvureid pealt kuulata ja siis uimaseks koksata.

Minu ainus vigin tuleb liigse lugemismaterjali kohta. Lugemine on küll valikuline, aga ikkagi – seda on metsikult ja see hakib mängu voolavust. Kuid kokkuvõttes on Dishonored võimas elamus! – Leho

The Walking Dead

Kui keegi küsib minu käest „Sten, mis on sinu lemmikmäng läbi aegade?“ vastan ma absoluutselt igal korral vähima kõhkluseta: „The Walking Dead!“ Telltale’i nimi oli mulle toona juba varasemast tuttav, ent ometigi üllatusin, kuivõrd kvaliteetseks (siinkohal pigistame tehnilise poole pealt ühe silma kinni) zombiapokalüpsisest pajatav episoodiline lugu osutus. Narratiiv haaras esimestest hetkedest alates, kuna ekraanile ei paisatud vaid tühipaljaid subtiitreid, vaid ka võimalus enda tegelasele sõnu suhu panna.

Tegelane, oma mineviku eest põgenev Lee, oli oma varasemas elus tehtud vigadele vaatamata ääretult sümpaatne. Võibolla olid aga just noodsamad vead, mis kaasa aitasid. Aitasid need ju mängijale näidata, et tegemist pole lihtlabase fiktiivse tolaga, vaid (virtuaalsest) luust ja lihast inimesega, kes – nagu me kõik – on ebatäiuslik, puudulik. Katki. Õnneks oli Leel väikene Clementine, kes aitas mehel end koos hoida. Clementine oli valuleevendaja, kelle eksistents oli ääretult vajalik. Olid ju teose lõpuks katki ääretult paljud mängijad, mina nende seas. – Sten

2013

Grand Theft Auto V

Grand Theft Auto ehk lühidalt GTA on kogu enda seeria üles ehitanud põhimõttele „mida vanemad vihkavad, seda lapsed armastavad“. Aja jooksul on sari kasvanud koos mängijate keskmise vanusega. Seeläbi on lihtne Elviste tapp asendunud keerukate looelementide ja ühiskonnakriitikaga ning GTA V on selle parimaid tõestusi. Ei, siit ei puudu ajuvabad olukorrad, kus tuleb näiteks ühe lennukiga teise sisse maanduda. Siiski eksisteerib selle kõrval ka üks täiesti teine teos, mis on intelligentse huumoriga ning mõtlemapanev.

GTA V on ideaalne näide sellest, milliseid loojutustamise võimalusi pakub ning kuidas suudab meelt lahutada videomängude žanr. Täiesti kolmas teema on aga teose mitmikmäng, mis on suutnud ajahambast hoolimata hoida mängu müügiedetabelites. GTA V on suutnud teha midagi, mida üritavad teised mängutootjad veel ka kümne aasta pärast järgi teha. – Andri

Metal Gear Rising: Revengeance

On levinud arusaam, et litsentseeritud mängud on halvad. Erandiks on pea alati olnud Platinum Games, kes oma talente laenanud nii mõnelegi seeriale, mis pole otseselt nende käe läbi valminud. Ma räägin mängudest nagu The Legend of Korra, Transformers: Devastation või hiljuti välja lastud Nier: Automata. Kahjuks tasakaalustatakse head ka natukese halvaga, nagu TMNT: Mutants in Manhattan ja Star Fox Zero. Kõik patud on aga andestatud tänu nende koostööle Kojima Productionsiga, mille tulemusena sündis parima pealkirjaga hack and slashMetal Gear Rising: Revengeance.

Rising ei ole hiilimismäng ega keskendu Solid Snake’ile ega Big Bossile, vaid on pigem lugu küborgninja Raidenist, kellega mängija saab vastaseid ribadeks lõigata palju brutaalsemalt kui enamikes teistes märulites. Kindlasti parim osa Revengeance’ist, lisaks jaburale narratiivile, olid võimsad bossivõitlused, mis suutsid iga kord pakkuda unikaalset väljakutset. Siinkohal peab mainima üht kümnendiku parimat heliriba, mis muutus võitluse arenedes. See hetk, kui boss on oma viimasel eluribajupil ning laulu tuleb sisse vokaal… on kirjeldamatult äge. – Lauri

2014

Wolfenstein: The New Order

Tihti on tunne, et vanu lapsepõlvekangelasi kaasaegsesse maailma tuua ei saa. Nad ei saaks siin lihtsalt hakkama, sest kõik on liiga palju muutunud. Seda ka videomängude puhul. Wolfenstein New Order aga tõestas, et mäng saab olla samaaegselt meeldiv nii neile, kes seda kunagi ammu kogesid, kui ka neile, kes võtsid antud seeria täiesti esmakordselt ette. Antud tulemus saavutati tänu oskuslikule vana ja uue maailma omavahelisele segamisele.

Jah, siin on veel esindatud mehhaanikaid, millele nüüdseks palju paremaid lahendusi leitud, kuid miski ei tundu vale koha peal. Samuti on peategelasele B.J. Blazkowiczile lisaks lihasmassile ka lugu antud, mis haaras nii rõõmu kui kurbusega. Ja kui lõputiitrite ajal poetatakse mõni pisar, näitab see vaid seda, et lihtlabane märulimäng on tõusnud uutesse kõrgustesse. – Andri

Titanfall

2014 oli tulistamismängude aasta, selles pole kahtlustki. Sellest hoolimata pakub mulle pisut nalja, et tolle aastakäigu puhul oleme suutnud valida kaks mängu, mis teineteisest sootuks erinevad. Kui Wolfenstein: The New Order keskendus vaid üksikmängule, siis Titanfall viskas narratiivi aknast välja ja käskis tuppa jäänud seltskonnal üksteisega sotid selgeks teha. Seda kõike muidugi tulirelvade ja suurte robotite abil.

Tean juba ammu, et jään enda arvamusega väga miniatuurse vähemusgrupi liikmeks, ent seeria esimene osa oli kordades parem, kui teine. Titanfall 2 tõi endaga kaasa ägedaid ideid ja aeg-ajalt ägedaid momente pakkuva üksikmängukampaania, ent vaid esimene osa suutis mitmikmängu puhul kõike ideaalselt teha. Titaane oli paras arv, kaardid olid sujuvad ning kui mängija ei tahtnud kõmmutamise vahepeal jalgu maa peale asetada, ei pidanud ta seda tegema. Ma armastasin esimest Titanfalli ja armastan seda tänini. Smart-püstol on senini jobudele. – Sten

2015

Metal Gear Solid V: The Phantom Pain

2015. aastal oli küllaltki keeruline langetada otsust, et milline mäng on tolle aastanumbri parim. Tugeva konkurentsi seas jäi minu silmis siiski esikohale Metal Gear Solid V: The Phantom Pain ning seda nii mitmelgi lihtsal põhjusel. Nimelt mind on vägagi sümpatiseerinud kõik seeria varasemad neli osa ja justnimelt viienda episoodi pärast sai toona soetatud ka PlayStation 4 konsool.

Siinkohal pean kahjuks muidugi ka tõdema fakti, et minu suhe MGS 5-ga polnud alguses kohe mitte üldse soe, kuna raske oli ümber harjuda, et tegemist ei olnud enam niivõrd lineaarse üllitisega, kui seda olid eelnevad osad. Õnneks kadus see mõru mekk üsnagi pea, kui süvenesin rohkem loosse ja tipptasemel viimistletud hiilimisse, mille teevad lõbusaks seeriale omased jaburused (nagu näiteks oimetuks löödud vaenlaste õhupalli abil baasi saatmine). – Allan

Undertale

Undertale oli mäng, mis tuli eikuskilt ning suutis võluda pea kõiki, kes seda proovida otsustasid. Undertale oli, on ja alati jääb üheks säravamaks näiteks videomängudest, kui kunstivormist. Reklaamides end kui rollimängu, kus ei ole vaja mitte kedagi tappa, on teose keskne idee väga lihtne – seikle, kuid katsu vältida vägivalda. Mängija peab kasutama leidlikke lahendusi, et oma vastaseid alistada rusikat tõstmata, et saada fantastiline „Patsifist“ lõpp.

Mäng aga arvestab sellega, et osade mängijate uudishimu võib neid panna vastupidist tegema ning kasutab seda meisterlikult ära. Undertale’i „Genotsiidi“ lõpu saamine ning teekond, mis sinna viib, on üks parimaid näiteid mängijates süümepiinade tekitamises, jagades poodiumit Spec Ops: The Line’iga. Mängija õppis tundma neid naljakaid ning sarmikaid tegelasi ning nüüd tapab neid kõiki ja miks? Lihtsalt selle pärast, et ta saab. Kuigi antud lõpu saamine jätab igaveseks mu mängule jälje, mis ei lase unustada oma virtuaalseid roimasid, on mul vähemalt heliriba ja mälestused ka õnnelikest osadest, mis on teinud Undertale’i üheks kümnendi parimaks. – Lauri

2016

Inside

Kui Inside 2016. aasta keskel ilmus, kuulutasin kohe suure suuga, et tegemist on tolle aasta vaieldamatult parima mänguga, millele võib julgelt maksimumpunkte jagada ning millest mööda kõndimine oleks suuremat sorti surmapatt. Aasta lõpuks jagasime kuldseid medaleid tegelikult hoopis teistele mängudele, ent sellest hoolimata ei vähenenud too kiindumus, mida ma Playdeadi sünge nuputamisplatvormika vastu tundsin. Mängisin selle mitu korda järjest läbi ning seejärel vaatasin kõrvalt, kuidas seda tegid teised.

Tegemist oli omamoodi kummalise nähtusega, kuna stuudio eelmine teos, Limbo, mulle just kõige paremate emotsioonidega meelde ei jäänud. Inside suutis kõik eelkäija poolt tekitatud frustreerivad momendid mu mälusoppidest kustutada. Viis, mil teose keskmes oleva tundmatu poisi rännak lõppes, oli veider, ootamatu ning vapustavalt meeldejääv. Kuigi tõstsime nii individuaalselt kui kollektiivselt teisi mänge sellest edetabelis kõrgemale, ei suutnud ükski neist niivõrd korralikku üllatuspommi pakkuda. – Sten

Forza Horizon 3

Tundub, et alati kui ilmub uus Forza seeria avatud maailma arkaadrallikas Forza Horizon, alustan mina enda ülevaadet sellest sõnadega: „Forza Horizon on parim vabadust pakkuv võidusõidukas eales!”. Nii oli ka 2016. aastal ilmunud kolmanda osaga. Üks parimaid keskkondi, mis eales loodud, avarad Austraalia maanteed, realistlik ning suurepärase välimusega graafika, legendaarne heliriba… Forza Horizon 3 tõstis analoogsete mängude lati täiesti uuele tasemele. Seda loomulikult kuni 2018. aastani, mil ilmus järg, mille arvustus alustasin jällegi nende tuttavate sõnadega.

Sisuliselt polnud ka 2016. aasta Horizonile midagi etteheita, lihtsalt viimane versioon pakkus kõike seda head, kuid natukene rohkem. Võttes arvesse kõike eelnevat, ei imesta, et mu Forza Horizon seeria mängutundide kogum ületab tuhandet tundi. Lisaks põhimängule on Playground games pakkunud suurepäraseid mängulisasid nagu Blizzard Mountain, mis viis kihutama lumetormis vaevlevale saarele, kus hullumeelne ilm andis teosele täiesti uue mõõtme. Tegemist oli kindlasti ühe parima allalaetava täiendusega üleüldse! – Tomas

2017

Horizon Zero Dawn

On vähe mänge, mis teose enda pärast konsoole ostma paneks. Olles veetnud kogu viimase generatsiooni Xboxi puldi taga, hakkas Level1 toimetuse koridorides kellegi Aloy nimi kajama. Järgnevaks podcastiks olid nii mõnedki kaassaatejuhid mänginud Horizon Zero Dawni. Peale kolmekümne minutilist teose ülistuslaulu Teise Taseme taskuhäälingus (ning ka sellele järgnenud jauramist) lahkusin kontorist, võtsin suuna lähimasse elektroonikakauplusesse, ostsin viimase Playstationi ning haarasin riiulilt Zero Dawni.

Kümne minutiga mängu seltsis mõistsin – kui ma kunagi ei osta ühtegi teist teost antud konsoolile, oleks see ikkagi seda väärt. Horizon Zero Dawn oli minu 2017. aasta lemmik mäng ning on kindlasti üks subjektiivse läbi aegade TOPi tipupooles. Kui on üks eksklusiivteos, mida viimase generatsiooni Playstationi omanikud peaksid omama ning ülistama, on see on Horizon Zero Dawn. – Tomas

Sniper Elite 4

Üliraske oli oma 2017. aasta lemmikut valida. Sniper Elite 4 või Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands? Ghost Recon: Wildlands või Sniper Elite 4? Nii keeruline. Mõlemas kolmanda isiku vaates mängus saab hiilida ja snaiperdada, aga kuna Teise maailmasõja temaatika mind kõnetab ja brittide stuudio Rebellion Developmentsi Sniper Elite on mu lemmikseeriaks kujunenud, siis ülinapilt eelistan Itaalias toimuvat mängu Boliivia omale.

Endiselt täpsuslaskmises ja hiilimises osav Karl Fairburne õppis selleks osaks ronima ja nii kaasnes uus tasand varasematest suurematel ja avatuma lähenemisviisidega kaartidel. Mitmekesised natsijahilevelid on toetatud ka korraliku pildi ja heliga. Mängumehaanikad on täpselt minu maitse järgi ning mängitavus sujuv. Sniper Elite 4 üldist sooja vastuvõttu tõestab tänaseni suhteliselt kõrge hind. Siiani ootan, et rahanumbrid langeks ja mõni sõber selle osta raatsiks, et natuke koostöölaadiski mürgeldada saaks. – Leho

2018

Yakuza 6: The Song of Life

Teha viimane peatükk tegelasele, kes on tervet pikka mänguseeriat enda õlul kandnud, pole lihtne. Sellepärast on Yakuza 6: The Song of Life nii fantastiline, suutes olla hea lõpp peategelasele Kazuma Kiryule, aga ka võimas avapauk Dragon mängumootorile. Tänu uuele tehnoloogiale suutis kuues peatükk Kamurocho teha elavamaks ning tõetruumaks kui kunagi varem. Lisa sinna jõuline võitlussüsteem ning osad seeria parimad tegelased ja tulemuseks on episood, mille mõju on Yakuza sarjas siiani tunda.

Kõige olulisem element on aga loomulikult Kiryu. Dojima Draakoni teekond on olnud pikk, läbinud 7 mängu (spin-offe mitte arvestades) ning selle ajaga on mängijad näinud teda põikpäise nolgina, kes sirgus hoolitsevaks isafiguuriks. Nüüd on ta aga vanaisa ning näha, kuidas ta üritab enda peret kaitsta Jaapani allilma eest, on südantsoojendav. See võib tunduda alguses traagiline, kuid viis, mil moel Kiryu viskab särgi seljast ja annab molli isegi võitmatutele vastastele, on tõeliselt inspireeriv. – Lauri

Dead Cells

Tuli, nägi… ja võitis. Dead Cells oli teos, mis mullu tõestas, et indie-mängud suudavad võistelda AAA-mängude seas. Antud rouge-lite metroidvanialiku stiiliga teos suutis vägagi kiirelt selgeks teha, kui hea mängija ma siiski olen (saladuskatte all võin öelda, et üpriski kohutav). Ometi ei tekitanud teose pidev uuesti alustamine kunagi liigset tuska, pigem tekitas see mänguliselt hasarti.

Iga korraga aina kaugemale jõudes sain aru, et mängud ei peagi alati kerged olema. Muidugi ei saa ma üle ega ümber teose maitsekalt lahendatud pikselgraafikast, mis näeb lihtsalt võrratu välja. Kirsiks tordil jäävad siiski Dead Cellsi bossivõitlused, mis tekitavad ka vilunumal mänguril (ja ilmselgelt ka minul) laubale higimulli, et pääseda mõnest esmapilgul lootusetust situatsioonist. – Allan